Andrus Hilimon piirivalve lennusalgast istub puuri ja kinnitab rihmad – õppusel peab kõik olema nii, nagu päriselt kopterikabiinis. Huvitav, palju tal praegu pulss olla võib, mõtlen. “180!” saan talt vastuseks. Ilmselt nii palju see tal päriselt ei ole, kuid ärev muie näol räägib, et mugav tal seal hetkel küll olla ei ole.

Kahe meetri sügavusele

Rihmad kinni, tõstab Eesti laevastiku värskeima aluse – toetuslaeva Tasuja – kraana ta oma pardalt puuriga 18-kraadisesse vette. Korraks vette, siis kohe välja ning siis uuesti – nagu mõnes ususektis ristimisel. Ning nüüd juba kahe meetri sügavusele vee alla ja sealt peab ta juba ise välja rabelema. Läheb mööda paar sekundit ning juba ta hulbibki oma oranÏis kostüümis veepinnal. “Ellu jäi,” öeldakse kõrvalt. Puur tõstetakse koos harjutust julgestava tuukriga pardale ja puuri võib istuda juba järgmine.

“Me tahaks, et täna lahkuks siit kõik positiivsete emotsioonidega,” räägib vaatlejana osalev Taani õhuväe major Ole Peitersen muiates. Ilmselt lahkuvadki, sest ilm on ilus ja meri soe.