Otse töölt Tšernobõli. Veega kiirgust maha pesema ja robotit asendama
1986. aasta 26. aprilli öösel kell 01.23 kärgatab plahvatus, mis tõstab pealt Tsernobõli tuumaelektrijaama kaane. Radioaktiivsed ained paiskuvad keskkonda ja radioaktiivne pilv kandub üle Eesti Skandinaaviasse.
Nõukogude Liit vaikib, kuid tänu Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle raadiosaadetele Eestis juba teatakse.
7. mail alustatakse Eestis sõjaväelist mobilisatsiooni. Jüri Reinmann, kes sõidab Tšernobõli alles kaks aastat hiljem, on üks neist, kellele antakse ülesanne laiali jagada pakk kutseid sõjaväekomissariaati. Ent tal pole õigust korteritesse siseneda, mis teeb allkirjade kättesaamise märksa raskemaks.
Kõlab uksekell, avama tuleb naisterahvas. „Kas teie abikaasa on kodus? Mul oleks vaja talle üle anda kutse sõjaväekomissariaati,” ütleb Reinmann end tutvustades. „Ei, ta pole kodus,” vastab naine. Samal ajal võib korterist kuulda meeste jutukõminat, köögis käib pidu. Reinmannil pole aga midagi teha, ta annab kutse naisele ja lahkub. Kas tema abikaasa pani pitsi lauale, lükkas saapad jalga ja marssis kogunemispunkti või kukkus ümbrik kohe prügikasti, ei saa sõnumitooja kunagi teada.
Kuna end hakatakse mobilisatsiooni eest peitma, otsustatakse saata kutsed otse meeste töökohtadesse, personaliosakonda. Seal pole teate eest enam kuhugi pageda.
Pärnus on 1986. aasta 7. mai hommik päikeseline. Jaan Krinal on saatnud lapsed lasteaeda ja abikaasa tööle ning suundub Audru sovhoosi tööle. Seal ootab teda aga kutse kordusõppusele. Tuleb minna kohe, viivitamata.
„Arvasin alguses, et tegu on mingi eksitusega. Ma olin just 85. kordusõppustel käinud ja mõtlesin, et lähen sinna kohale ja klaarin selle asja ära,” meenutab Krinal. Seal aga saab kohe selgeks, et klaarida pole midagi. Naist ega lapsi ta enne ärasõitu enam ei näe.
„Äkki läheme nüüd Tšernobõli!” lõõbivad mehed Raeküla koolimaja juures oodates. Keegi ei võta seda tõsiselt. Lageda taeva all jagatakse kätte varustus, tuttuued vormid. „See tekitas segadust, sest vaid aasta varem kordusõppustel käies anti ainult vana kulunud varustust. Nüüd kõik läikis,” kirjeldab Krinal esimesi kahtlusi. Kui autodesse hakatakse automaate laadima, tekib hirm, et minnakse sõtta. „Ärge muretsege, te ei lähe Afganistani, te lähete Tšernobõli,” ütleb mobilisatsiooni korraldanud ohvitser.
Järgmisel hommikul algab sõit. 10. mai hommikuks jõuavad presentidega kaetud veoautod koos Eesti meestega laagripaika, mis asub 30-kilomeetrise ohuala serval. Esimene ülesanne on laager üles ehitada ja seejärel sõidetakse katastroofipiirkonna külasid pesema.
Majade seinad loputatakse lihtsalt veega üle. „Alguses tundus, et see toimib väga hästi ja radiatsiooni mõõtmised näitasid kohest mõju,” märgib Krinal. Nii sõidetakse ühest külast teise, pestes kohalike mahajäetud kodudelt kiirgust voolikutega maha. „Päeva lõpus tuli kellelgi mõte, et läheks korraks tagasi esimesse külasse ja vaataks, mis seal vahepeal juhtunud on,” meenutab Krinal. Alles siis selgub, et radiatsioon on taas täpselt sama suur kui enne pesemist.
Kui kaua tuleb seal olla, ei tea meestest keegi. Öeldakse, et nii kaua kui vaja. Ainus märk sellest, et peagi hakkab kodutee paistma, on hetk, kui tuleb sinu kord reaktori katusele minna. Krinali jaoks koidab see päev 1986. aasta septembris.
Samal ajal sõidab ETV ajakirjanik Märt Müür Eestist Kiievisse, et kohtuda kohaliku võttegrupiga. Tšernobõli nad ei lähe, vaid töötavad Kiievist.
„Nii kummaline kui see ka ei olnud, kätt meie tööle ette ei pandud,” ütleb Müür nüüd. Viis kuud pärast katastroofi on meeleolu pealinnas üllatavalt terve, kuid õnnetus on siiski oma jälje jätnud. „Üle muru me siin enam ei käi,” räägivad Eesti ajakirjanikule kohalikud, kes pelgavad taevast alla sadanud radiatsiooni.
Müür peatub hotellis Ukraina, kus teiste seas ööbivad ka just Tšernobõli vahetusest tulnud töölised ja arstliku järelevalve alla jäänud mehed. Mingil põhjusel on kiiritada saanutele öeldud, et paranemisele tuleb kasuks punase veini joomine. Seda hotellis siis arsti tungival soovitusel ohtralt ka tehakse.
„Kui üks Tšernobõlist tagasi tulnud mees taas korrapärasesse arstlikku kontrolli läks, tuli tal anda vereproov. Nagu ikka. Kui analüüsid tehtud, teatas arst, et hea seltsimees, teie Cabernet’st vereliblesid ei leitud,” räägib Müür ühe loo Kiievist.
Tšernobõlis on samal ajal asi naljast kaugel. Jaan Krinal ajab enesele selga rasket tinast kitlit, mis peaks teda kõige ohtlikumal tööülesandel kiirituse eest kaitsma. Pärast neljanda reaktori plahvatust paiskus ligi 100 tonni radioaktiivset ainet teiste reaktorite katustele, kust see tuleb alla saada.
Inimese jaoks kiiresti tapva töö pidid esialgu ära tegema robotid. Reaktori katusele viidi nii Nõukogude Liidu kui ka Jaapani robotbuldoosereid, mis pidid kiirgava massi alla lükkama, aga selgus, et tehnoloogia ei pea kiirgusele vastu. Seetõttu võetakse kasutusele „inimrobotid”, nagu neid nimetab Tšernobõli veteran Jüri Reinmann.
23. septembril rivistatakse mehed üles ja antakse teada, et ees ootab katusele minek. Kes minna ei soovi, võivad rivi ette astuda. Jaan Krinal jääb oma kohale. Töö katusel kestab ainult minuti jagu, kauem ei peaks vastu ka inimrobot. „Jooksed peale, viskad esimese ette juhtuva asja ülevalt alla ja kogu lugu,” räägib Krinal. Umbes kuu aja pärast on ta tagasi kodus.