Pärt on Pärt on Pärt
Ei ole nii, et astud uksest sisse ja oledki näitusel – fotonäitus on kõrgel Assauwe tornis. Muuseas, see vanalinna kindlustorn on saanud oma nime keskajal seal lähedal maja omanud linnakarjuse Assauwe järgi, kes vaevalt aimas, et kord on tema kodu pööningutornis fotonäitus ühest ilmakuulsast heliloojast.
Näitus on vaatamiseks väljas veel mõned nädalapäevad (kuni 13. septembrini), kuid õnneks on samad fotod ka fotoalbumis “On Pärt” (2005), millest lugeja leiab ka dirigent Paul Hillieri lummavad esseed.
Pärdi fotonäituse kohavalik on ehk omamoodi kujundlikki, sest ka Pärdi muusika juurde jõudmine ei ole niisama ilmselge ja kerge, nagu on seda kuskile või kellegi juurde külla sattumine. Küllap on paljude Pärdi muusika sõpradega juhtunud, et tema muusikale vaadatakse kaua aega otsa, ilma et sellega söandataks midagi ette võtta, puhtalt aukartusest, soovist võita ja võtta aega, et Pärdiga rahulikult tegeleda. Temaga olla. Pole siis ime, et sageli ei jõutagi ei temani ega temast arusaamiseni.
Fotodega on teine lugu. Fotograafia on omakorda õrn jääväli, mis võib usaldust tekitada ja lubada enda peale astuda, kuid mille visuaalne tulemus sõltub ikkagi usaldusest ja mõistmisest pildistaja ja pildistatava vahel. Ja siin avaldubki Tõnu Tormise meistritöö. On ju Pärt maailma jaoks väga suur helilooja – üks enam avalikkuse ees olevaid ja elavaid eestlasi. Samas ka rahu ja vaikus ise, luues ja jagades maailmale maailmasuurusi kilde, mis inimesi mis tahes maailmanurgas vaimustavad, tekitavad vaidlusi, äratundmisi ja sõnadeta edasiliikumist.
Puhas raamat
Fotodelt nii raamatus kui ka näitusel näeme kõige siiramaid ja õnnelikumaid hetki, mida üks helilooja ja ka koorijuht muusikaga tegeledes võib tunda – õnnestumist, siirast heameelt ja sõprust. Näitusel fotosid vaadates leidsin end mõttelt, et tahaksin selle kõrvale kuulata ka Pärdi muusikat, kuid too hetk, mil ma Assauwe tornis ihuüksi suures vaikuses viibisin, oligi üks õndsaim hetk, mis ise muusikana kõlas.
Kui ma aga raamatust fotosid vaatasin, oli mu ees suur, avar ja veidi igavgi hilissuve maastik ning taustaks kõlas Pärdi muusika. Lugesin Paul Hillieri sõnatäpseid esseesid ja kogu see maailm muutus oma värvide, meeleolude ja muusikaga üheks. Nii puhas oli see raamat.
