Parteide reitingud: mida saab veel välja lugeda?
Eile avaldas rahvusringhääling järjekordsed TNS Emori erakondade populaarsustabelid. Kõigi tähelepanu keskendus muidugi Reformierakonna toetusele, mis selle küsitluse järgi oli kivina langenud 32 protsendilt 26 protsendile. Opositsioonilised Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond hakkasid suurimat parlamendiparteid kohe karmide sõnadega hurjutama.
SDE eestkõneleja Eiki Nestor nimetas, et peaministriparteilt oodatakse „uut poliitikat” ja toetuse langus on selle märk. Nestor viitas Reformierakonna „üleolevale suhtumisele segunenuna põhjendamatu enesekiitusega”, Keskerakonna riigikogu fraktsiooni juht Kadri Simson süüdistas languses „oravate” ülbet stiili.
Opositsionääridel on jäänud tähele panemata kaks olulist tõsiasja: isegi kui viimati oli Reformierakonna toetus praegusest madalam kolme aasta eest, oli see umbes samal tasemel alles tänavu aprillis, kui nende poolt hääletanuks 27 protsenti valijaid. Siis oli just mööda saanud märtsikuine õpetajate streik ja enne seda tuhandeid tänavale toonud ACTA-protest.
Eelistuseta vastajaid vähem
Pärast seda saabus erakonnale justkui rahastamisskandaali kiuste tohutu tõus, mis viis nad lausa 40 protsendi piirimaile, seda küll erakondliku eelistuseta küsitletute arvu suurenemise tõttu. Praegune trend näitab Reformierakonna reitingu languse jätku.
Samuti tuleks tähelepanu pöörata sellele, et ka Keskerakond on taas võrreldes eelmise kuuga kaotanud paar protsendipunkti ja sotsid võrreldes märtsikuise tippajaga lausa viis punkti. Kui SDE välja arvata, on erakondade toetus sisuliselt umbes samal tasemel, kus olid jõuvahekorrad 2011. aasta valimistelgi.
TNS Emori uuringu – aga ka teisipäeval Eesti Päevalehes tutvustatud Saar Polli uuringu – palju olulisem sõnum on seotud mitte konkreetse protsendipunkti, vaid demograafilise küsimusega. Kes tegelikult Reformierakonda toetavad?
TNS Emori küsitlus viitas, et reformipartei toetus on kõige rohkem vähenenud keskealiste, keskmise sissetulekuga, kõrgema haridusega ja Tallinnas elavate vastajate hulgas. Ilmselt eelistaksid Reformierakonna poliitikud, et neid valiksid pigem kõrgema haridustasemega ja enne järgmise aasta kohalike omavalitsuste valimisi pigem kõige magusama piirkonna elanikud.
See, et eelistuseta vastajaid on järjest vähem, peaks veidi mõtlema panema ka Harta12 eestvedajaid, kelle pahameelt on suuresti kandnud mõte, et „usalduse kadu erakondade vastu on hakanud ohustama kogu Eesti poliitilist süsteemi”. Ka seda võiks uurida: ehk ongi 15 000 hartale allkirja andnut selle vähemuse seas, kes ei oska ühtegi erakonda valida?
