Eesti praeguse pensionisüsteemi üks looja, Tallinna ülikooli professor Lauri Leppik sõnab, et Euroopa reformid on õigel teel. Rene Suurkaev

 •• Eestis diskuteeritakse taas pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse üle. Kas ka praegustel pensionäridel on põhjust oma igakuise sissetuleku pärast muretseda?

Loomulikult on ühiskond võtnud teatud kohustuse. Meie pensionisüsteem tugineb põlvkondadevahelisele ümberjagamisele. Riik on pensionistaaži ja aastakoefitsientide kujul andnud välja teatud veksleid, mis annavad eakatele inimestele õiguse suhtelisele osale riigi heaolust. Kuid mis on selle õiguse väärtus, see sõltub riigi majanduskontekstist ja poliitilistest otsustest. Vekslite lunastamine on riigivõimu ülesanne.

•• Seletage palun, millest sõltub Eestis pensioni tõusmine. On selleks sotsiaalmaksu laekumine, majanduse tsüklilisus või valitsuskoalitsiooni suva?

Eestis on pensionide indekseerimise süsteem. Indeks sõltub suuresti sotsiaalmaksu laekumisest. Nendesse reeglitesse on sisse kirjutatud see, et kui sotsiaalmaksu laekumised kasvavad, siis suurenevad ka pensionid. Tõsi, indeksile on kehtestatud põrand, mis tähendab, et kui maksulaekumus langeb, ütleb seadus, et pensionid langeda ei saa. Kui otsida paralleele põllumajandusest, siis: kui on hea saak, siis saaki jagatakse kõigiga. Kui on aga ikaldus, siis on poliitiliselt otsustatud, et nominaalsummad väheneda ei saa.

•• Ühesõnaga, pension praegu väheneda ei saa. On sellega valitsuselt võetud instrument riigi rahaasju kontrollida? Või siis võib tekkida olukord, kus võimule tulevad populistid, kes tõstavad pensioni keskmise palga tasemele, mis on selgelt jätkusuutmatu tegevus.

Valitsusel tõesti puudub võimalus pensione vähendada. Selleks peaks riigikogu seadust muutma. Põhiseadus ütleb, et kodanikul on õigus riigi abile vanaduse korral, aga abi ulatuse ja korra sätestab seadus. Seega see on riigikogu pädevus. Minnes aga Eestist kaugemale, siis maailmas on riike, kus on lubatud paindlikkust ka allapoole. Kui maksude laekumine väheneb, näiteks tööpuudus kasvab, on reeglitesse sisse kirjutatud, et pension võib väheneda.

•• Kas seda peaks ka Eesti puhul tegema? Eesti on ju vananev ühiskond ja pikas perspektiivis ei suuda uus põlvkond eakaid üleval pidada.

Ma ei kiirustaks sellele küsimusele üheselt vastama. Pensioni-süsteemidel on erinevaid riske, millega püütakse toime tulla. Üks risk on rahvastiku vananemine. Sellel on kaks olulist põhjust. Esiteks, inimesed elavad kauem, oodatav eluiga kasvab. Teiseks põhjuseks on madal sündimus. Järgnevad põlvkonnad pole nii suured kui praegused. Küsimus on selles, kas riik saab võtta vastutuse ja anda garantiid riskide suhtes, mida ta ei suuda kontrollida, näiteks rahvastiku vananemise puhul. Seepärast on riike ja analüütikuid, kes on jõudnud tõdemusele, et riik ei saa anda garantiisid ja pensionisüsteem peab ise nende arengutega kohanema. Näiteks Rootsis on probleemi püütud lahendada tasakaaluindeksi kaudu, mis tegelikult korrigeerib süsteemi lubadusi, lähtudes demograafilistest ja majandus-arengutest.

•• Tööturul see ongi ju nii, et kui ettevõttel läheb kehvasti, kärbitakse töötajate palku. Kuigi see teemaarendus on pensionäride arvates kohatu – kas oleks õiglane, kui ka pensionisüsteem arvestaks sellist arengut?

Ma arvan, et kriitilisi küsimusi on õige küsida ja ka vastuseid ei tohi anda emotsionaalselt, vaid pigem kainelt kaalutledes. Mulle tundub Rootsi tasakaaluindeks õiglasena. See on õiglane ennekõike põlvkondade vahel. See tagab õiglase jaotuse ja on objektiivne. Nende riskide osas, mille vastu riik end kindlustada ei saa, ei tohiks riik ka lubadusi anda.

•• Rootsi on erand. Peaaegu kogu Euroopa on nõiaringis, kus pensione makstakse laenurahaga.

Euroopa otsib pensioniprobleemile aktiivselt lahendusi. Viimaste päevade uudised räägivad Angela Merkeli konkurentsivõime paktist, mida riigipead peaks lähiajal arutama. Seal on üheks punktiks pensionisüsteemi kohandamine demograafiliste muutustega. Merkel pakub, et pensioniiga tuleks siduda konkreetse riigi demograafiliste näitajatega – oodatava elueaga. See idee pole uus ja see pole sakslaste oma, pigem on see just rootslaste oma. Sakslased on lihtsalt asunud selle idee advokaadiks.

•• Eestit Merkeli idee eriti ei puuduta, sest meil tõsteti hiljuti pensioniiga ja meie oodatav eluiga on ju üsna nigel.

See on õige idee, kuhu Euroopa paratamatult liigub ja ka Eesti peaks edaspidi seda printsiipi järgima. Olgu siis vabatahtlikult või ettekirjutustega. Merkeli idee on printsiibis õige, aga tõenäoliselt varsti avastatakse, et sellest üksi on vähe. Paljudes riikides lahkuvad inimesed tööturult enne pensioniiga. Kui üht ust tõmmatakse koomale, kasutavad inimesed teisi võimalusi – haigushüvitisi, töövõimetuspensione, töötushüvitisi.

•• Tulles raha ja Eesti juurde tagasi, on meil võimalik pensione maksta ilma laenurahata?

Ma usun küll. Lähematel kuudel uuendavad minu koostööpartnerid Praxisest arvutusi pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse kohta keskpikas perspektiivis. Ma ei tahaks ajas ette rutata ja hakata ennustama, mida need arvutused näitavad.

•• Lugesin hiljuti, kui pensionifondid end reklaamisid, nende ilusat juttu sellest, et kui liituda kõigi kolme sambaga, siis on võimalik, et inimene hakkab saama sama suurt pensioni, kui oli tema palk parimatel tööaastatel. Kas see on rahva petmine?

Kriisiperioodil pensionide suhe palkadesse paranes, sest palgad vähenesid, pensionid aga mitte. Kui vaadata aga majanduskriisieelset perioodi, siis moodustas pension 40–45 protsenti keskmisest palgast. See tähendab, et kui meil on keskmise palgaga töötav inimene, kes töötab 40 aastat, siis pensionile jäädes langevad tema sissetulekud enam kui poole võrra.

•• Seega ise säästmata ja investeerimata ei saa tuleviku peale kindel olla? Või veelgi parem – investeerige oma lastesse ja lootke, et nad teie ülalpidamisega hakkama saavad!

Selles taustsüsteemis, kus me elame, pole elujõuline loota vaid riiklikule pensionile. Mõelda tuleb ka täiendavatele sissetulekuallikatele. Kuid ka pensionifondide poolt antavatesse ülioptimistlikesse lubadustesse ei maksaks kriitikavabalt suhtuda. Riskiühiskonnas pole kunagi turvalisi lahendusi.

Teisalt, vajadus pensioni, see tähendab regulaarse sissetuleku järele vanaduspõlves ei kao ühiskonnas kusagile. Selge on see, et isegi 40 aasta perspektiivis pole karta, et pension kuhugi ära kaoks.

•• Et seni, kuni püsib nõudlus, peavad poliitikud seda mingil kujul ka elus hoidma? Omaette küsimus on see, kes pensioni saavad ja kui palju…

Just. Pensionisüsteemid sündisid siis, kui tekkis ühiskondlik tööjaotus ja palgatöö. Pensionisüsteemid kaovad siis, kui kaob raha ja palgatöö ja ühiskond läheb tagasi naturaalmajandusele.