Perearst otsustab koduvisiidi üle
“Juhatus leidis, et kuna patsiendi kodus on diagnostikavõimalused äärmiselt piiratud, peavad koduvisiidid jääma perearsti jaoks erandlikuks konsultatsiooni vormiks,” teatas Tallinna perearstide seltsi juhatuse esimees Diana Ingerainen. “Koduvisiidi vajaduse ja otstarbekuse üle otsustab igal konkreetsel juhul patsienti raviv arst.”
Ingeraineni sõnul tingis perearstide seltsi juhatuse otsuse see, et neilt oli korduvalt küsitud, mis kriteeriumide alusel tuleb perearst koduvisiidile. “Püüdsime neid kriteeriume kirja panna, kuid jõudsime järeldusele, et see pole võimalik, sest iga juhtum on erinev,” ütles Ingerainen. “Arst otsustab selle igal juhul eraldi ja meie otsus ei tähenda kindlasti seda, et me enam koduvisiite ei tee.”
Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas oli ebameeldivalt üllatunud perearstide viisist teistele meditsiiniasutustele sellisest olulisest otsusest ajakirjanduse kaudu teada anda. “Loomulikult see puudutab ka kiirabi tööd – meid kutsutakse veel enam välja,” lausus Adlas. “Mulle meeldiks, kui tervishoid töötaks ühise süsteemina ja kavandatavatest muudatustest teavitataks ka teisi süsteemi osalisi, et muutuvat olukorda koos analüüsida. Eriti linnades on inimesed harjunud kutsuma pigem kiirabi kui perearsti,” lausus Adlas.
On vaja pikemat kampaaniat
Ingerainen ei arvanud, et perearstide koduvisiitide vähendamine kasvataks kiirabi tööd. “Kiirabi probleem on pigem selles, et neil ei toimi väljakutsete vastuvõtmise eelselektsioon piisavalt hästi,” lausus Ingerainen.
Kiirabi peaarsti sõnul ei ole kolmandik kiirabi väljakutseid tõesti seotud patsiendi eluohtliku seisundiga. “Aga mida peaks inimene tegema näiteks pühade-eelsel õhtupoolikul, kui perearstikeskused on juba suletud ja ta koju tulles avastab, et lapsel kõrv tõsiselt valutab? Tal jääb üle pöörduda kiirabi poole,” tõi Adlas näiteks.
Ingerainen tõi näiteks oma-enda viimase koduvisiidi päeva. “Kõigepealt oli üks tita, siis kesk-eas inimene, kelle jutt telefonis oma tervisliku seisundi kohta ja tegelik olukord ei ühtinud – inimesel oli tegelikult vaid
37,2 kraadi palavikku ja nohu. Viimane visiit oli aga surma konstateerimine,” meenutas Ingerainen.
Adlas mõistab arstina, et koduvisiitide vähendamine on õige suund. “Kui peaksin nõustama X riiki, siis ütleksin, et tuleb liikuda koduvisiitide kaotamise poole, kuid Eestis, kus arvestatav osa inimesi on tulnud sotsialismist ja harjunud, et arst käib ka koduvisiidil, ei saa neid lihtsalt ühe teatega oluliselt vähendada,” lausus Adlas.
“Kui eakas venelanna on eluaeg arsti koju kutsunud, siis ei saa talle lihtsalt öelda, et arst enam ei tule.” Adlase sõnul võiks perearstid alustada pikemaajalist kampaaniat, kus mitme aasta jooksul teavitataks patsiente isiklikult, miks koduvisiidid ei ole piisavalt tulemuslikud.
Ingerainen uskus, et tema enda patsiendid saavad väga hästi aru, et koduvisiidil ei saa arst haigust korralikult diagnoosida, vaid selleks on vahendid perearsti juures.
“Võin ju kodus inimest stetoskoobiga kuulata ja kõrva vaadata, kuid palju rohkem ma ei saagi teha,” ütles perearst.
Tööjuhendi järgi perearsti visiidid jõus
•• Ka haigekassa heitis Tallinna perearstidele ette viisi, kuidas sellisest otsusest teada anti. “Haigekassani jõudis see uudis ajakirjanduse vahendusel ja täiendavat infot Tallinna perearstide seltsilt pole me saanud,” ütles haigekassa juhatuse liige Mari Mathiesen ajakirjandusele. “Avalduse sisu jääb meile praegu arusaamatuks, sest seal ei täpsustata, millistel juhtudel nad ei pea vajalikuks koduvisiite teha ja millistel juhtudel peavad,” rääkis Mathiesen.
•• Sotsiaalministri kinnitatud perearsti tööjuhendi järgi peavad perearstid vajaduse korral oma nimistus olevaile patsientidele tegema koduvisiite.
•• Koduvisiidi eest võib perearst küsida kuni 50 krooni tasu. Alla kaheaastaste ja alates 12. rasedusnädalast rasedatelt ei või sedagi küsida.
•• 2006. aastal tegid Eesti perearstid 138 162 visiiti 87 513 inimesele. 2007. aastal tegid perearstid 132 162 visiiti 75 415 inimesele.
