Eve Kivistik usub, et Eesti tervishoiusüsteemis on esma­tasandi ravi unarusse jäetud. Foto: Tanel Meos

••Perearst Eve Kivistik, täna (eile – toim) algas arstide streik. Mida see teie kui perearsti jaoks tähendab?

Perearstid ei streigi, meie toetame Eesti arstide liidu streiki oma aktsiooniga. Meie perearstikeskuses näeb toetusaktsioon välja nii, et perearst võtab päevas vastu neli tundi, pereõde kolm tundi ja telefonile vastatakse piiratud mahus – täpselt nii, nagu haigekassa leping ette näeb.

Tavaliselt töötame üle selle aja. Minu vastuvõtt on päevas seitse tundi, lisaks nõustan tund aega patsiente telefoni teel, paberitööga tegelen väljaspool seda kaheksat tundi.

••Mis on streiki toetavate perearstide keskne nõudmine?

Me soovime tervishoiupoliitikas suuna muutust kvantiteedilt kvaliteedile. Eestis näeb haigekassa rahastamismudel ette, et ühes perearsti nimistus on 1800–2000 inimest. Ühe nimistu peale on ette nähtud üks perearsti ja üks pereõe koht, lisaks 1,0 abitöökohta netopalgaga alla kahe euro tunnis, mis peab katma siis koristaja, telefoniassistendi, raamatupidaja, autojuhi töö. Meie tahame, et ühe nimistu peale oleks üks pereõe koht juures.

Ma olen töötanud Soomes tervisekeskuses, mis on midagi meie perearstikeskuse sarnast. See pakkus perearstiabi 8000 inimesele, seal töötas neli perearsti ja üheksa-kümme õde. Lisaks sekretärid.

Õed olid spetsialiseerunud: eraldi diabeediõde suhkruhaigetele, astmaõde, mäluõde dementsetele, füsioterapeut, ämmaemand. Ühe arsti kohta kaks pereõde on paras.

Perearstiabi vajab lisaressursse. Perearst ei peaks vastu võtma üle kolme-nelja patsiendi tunnis. Soomes on perearstil ühe patsiendi jaoks aega pool tundi. Meie võtame karmimatel päevadel vastu viis-kuus patsienti tunnis.

••Mida Soome perearst siis vastuvõtu jooksul rohkem teha jõuab kui Eesti arst?

Ta jõuab enne vastuvõttu tervise infosüsteemist patsiendi kohta andmeid koguda, patsiendiga rääkida, nõustada, saatekirja teha. Eesti haigekassa hinnakiri eelistab läikivate aparaatidega uuringuid arsti nõustamisele.

Aga kui arstil oleks rohkem aega patsiendiga rääkida, anamneesi (haiguslugu – toim) koguda, siis ehk ei tulekski nii palju uuringuid nende masinatega teha. Teinekord saadetakse patsiente haiglates ühest torust teise, aga haiget keegi näinud ei olegi, keegi ei pane kätt kõhu peale, vaid saadetakse ühelt uuringult teisele. Eks see suur uuringute tegemine tule inimressursi puudusest.

••Sotsiaalministeerium annab mõista, et arstid on ahneks läinud, keskmine arsti kuupalk olevat 1704 eurot kuus. Kas arstid ei ela hästi?

Perearstinduse sektoris selliseid palkasid ei saada. Need väidetavad kõrged palgad on ilmselt saadud 300 töötunni pealt kuus, arst lõpetab ühes kohas töö, kohe jookseb teise. Öelda, et inimene, kes töötab 300 tundi kuus, elab hästi, on meelevaldne. Mingil hetkel põleb ta läbi.

Töökoormuse probleem on süvenenud. Paljud arstid on Eestist läinud. Eelmisel aastal lõpetas perearsti residentuuri 16 inimest, neist vaid neli jäi Eestisse. Ülejäänud läksid erinevatesse naaberriikidesse. Ja eks siis allesjäänud peavad tegema rohkem tööd.

••Miks siis ikkagi minnakse? Raha pärast?

Raha pole ainus põhjus. Eesti ei paku alustavale perearstile head algust töötingimuste ega -motivatsiooni mõttes. Töö on halvasti korraldatud. Pereõdesid, kliinilisi assistente on vähe.

Kui minu nimistus muutub vanainimese terviseseisund ja omaksed ei saa hakkama, on raske leida kohta hooldushaiglas, ma pean ise perearstina hakkama haiglaid läbi helistama. Soomes tegeleks sellega pereõde ja koht leitaks.

Eesti süsteem on selline, et kõrgema taseme arstiabi on küll hea, aga puudub ravi järjepidevus erinevate etappide vahel. Asju saaks teha palju odavamalt, kui esmatasandisse panustataks rohkem. Kui süsteem oleks hästi korraldatud, oleks ühe patsiendi ravijuht palju odavam.

••Kui kaua teie protestiaktsioon nüüd kestab?

Kestab niikaua, kuni kestab arstide streik. Meil on omad nõudmised, meie aktsioon peab näitama, et meil on teised, aga väga olulised vajadused, mis tuleb riigil ka lahendada.