Pirita praegune keskus kandis nime Marienthal

Pirita linnaosa ajaloolise ülevaate puhul kujuneb tahtmatult paralleel Kadrioruga.Mitte ainult seetõttu, et mõlemad linnaosad on eri aegadel olnud ülelinnalise tähtsusega puhke- ja supeluspiirkonnad, vaid ka seetõttu, et mõlema linnaosa minevikust tuntakse ja teatakse ühel juhul vaid kloostrit ja teisel juhul lossi.

Ülejäänud piirkonda teatakse puudulikult. Sellised disproportsioonid ei tähenda kaugeltki, et Pirital või Kadriorus asunud majad või sealne kultuurilugu on hõreda sisuga. Vastupidi, auväärt Pirita kloostrit ja Kadrioru lossi ja parki ümbritseb erakordselt väärtuslik ja huvitav kultuurikeskkond, mille kohta käiv materjal vajaks kiiret ja põhjalikku talletamist ning üldsusele kättesaadavaks tegemist.

Hoonestuse, samuti hoonetevahelise ruumi struktuuri ja kujunduse osas on kahtlemata kõige sobilikumad paralleelid Nõmmega. Ka domineeriv kõrghaljastus männipuude näol on kõige sarnasem Nõmmega. Hoopis teistsuguseid paralleele võib märgata siis, kui heita pilk nii vanadele kui ka nüüdisaegsetele Pirita plaanidele.

Siin on palju sarnasust Kopliga, mis samuti kujunes välja mitme eraldiasetseva asumi laienemise ning kokkukasvamise tulemusena. Nagu Pirital nii ka Koplis lahutab asumeid kokkukasvamisest linnaosa keskuses paiknev, linna oludes suur mets.

Kloostri ümbruskond

Kõige kesksemaks ja ka vanemaks asustusalaks tänapäeva Pirital on kahtlemata kloostri ümbrus. Brigitta kloostrit, mis aja jooksul omandas eestipärasema Pirita nimevormi, hakati rajama 1407. aastal ning korrapärase kloostrihoonestuse ehitamist alustati 1417. aastal H. Kwalbergi juhtimisel. Hoonekompleks valmis 1436. aastal ja hävis Liivi sõja ajal 1577. aastal. Koos kloostriga kujunes välja ka küla, mis 1407. aasta allikas kandis Marienthali nime. Külas oli ka kõrts, kus tallinlased käisid lõbutsemas. Pärast kloostri põletamist säilis tõenäoliselt osa kloostrikompleksi ruumidest, sest on teada, et terveksjäänud hoonetes elati 18. sajandi lõpuni. 17. sajandil tekkis kiriku varemete ette paekivist hauatähistega talupojakalmistu. 1848. aastal piirati see müüriga, mille juurde kuulub ka kellatorn.

Kuna kloostri ümbrus kuulus enne II maailmasõda Harjumaa koosseisu, kandis see piirkond ametlikult Pirita küla nime. Küla maad olid tihti mitmes tükis, vaatleme allpool näiteks paari talu. Kloostrist jõe poole asetses Juhan Laubale kuulunud Puki talu. Talumaade suurus oli 12 ha, seahulgas põllumaad oli 1,5 ha. Elumaju oli 3 ja kõik olid ehitatud 1902. aastal. Talus oli 2 hobust, 3 veist, sigu ja lambaid. Selle talu aiamaadel kasvas üle 50 punase- ja mustasõstrapõõsa. Peremees oli ka kohakaasluse alusel Pirita päästejaama pidaja. Sellest talust Pirita tee poole asus 12 ha suuruse maaga Uue Puki talu, mis kuulus Adolf Laubale. Talul oli 2 elumaja. Neist üks oli ehitatud 1898 ning teine 1901. aastal.

Jahisadama kant

Seda väikest maa-ala eraldas teisele poole jõge jäävast omaaegsest Pirita külast mitte ainult Pirita jõgi, vaid ka sellest kohast mööda jõge kulgev sajanditevanune piir Tallinna linna ja Harjumaa vahel. Kompaktne hoonestus selles piirkonnas kujunes alates 1908. aastast, kui Ernst Aringile kuulunud kinnistul, tolleaegse Männi 7/Pihlaka 5 krundile ehitati ühekorruseline mansardkorraga suvemaja. Peaaegu igal järgneval aastal lisandus uusi maju ning 1930. aastate lõpus oli selles piirkonnas 31 kinnistut. Praeguseks on kasutada andmeid selle kandi 26 kinnistu kohta. Suurim ja tuntuim oli spordiselts Kalevile kuulunud üle 6000 m2 suurune maavaldus, kus asus arhitekt Karl Burmani projekti järgi ehitatud 400 m2 suuruse üldpinnaga rõhtpalkidest klubihoone. See üks paremaid Eesti juugendstiilis ehitisi hävis II maailmasõja ajal. 1930. aastate lõpus oli selles piirkonnas ühtekokku 62 ehitist, neist 42 elumaja. Paljud elumajad olid ehitatud suvilatena ega olnud mõeldud aasta ringi kasutamiseks. 29 elumaja olid ühekorruselised, 11 kahekorruselised ning üks, s.o Männi (praegu Masti) 3 oli kolmekorruseline. Elumajadest suurima üldpinnaga oli Mart Dubasele kuulunud Männi (Masti) 17 kahekorruseline 280 m2 suuruse üldpinnaga elumaja.

Piirkonna iseärasuseks oli see, et rõhuv osa kohalikest majaomanikest elas ise kesklinnas ning rentis suvemaju enamasti väljakujunenud ringkonnale. Teiseks suureks iseärasuseks oli iluaedade suur osakaal ja suurus. 26 kinnistust on praeguseks ülevaade 21 aedadest. Kuuse (praegu Rooli) 4 ilupuuaed oli üle 3500 m2, Männi (Masti) 17 ilupuuaed ligi 3400 m2 suurune. Ilupuuaedade osakaal selle piirkonna aedadest oli 53% ning 37% kuulus viljapuuaedade alla ning 10% oli juurviljaaedade all.

See väike piirkond oli seotud paljude kultuurilooliselt oluliste isikutega. Üheks eredamaks isikuks oli Albin Strutzin. Tema eestvedamisel asutati Pirita Kaunistamise Selts, mis väga tulemusrikkalt kogus ja tutvustas Pirita ajaloo kohta käivaid materjale. Seltsi otsesel mõjul toimusid kloostri piirkonnas arheoloogilised kaevamised ning konserveerimistööd. Selts mõjutas aktiivselt ka linnaosa arengukavade väljatöötamist.

Kose

Pirita jõe ja Lasnamäe vahel asuv Kose aedlinnaosa kujunes kahest vanemast asustusalast. Kose väiksem ehk läänepoolne ala kujunes omaaegse Varsaallika kohale. Keskajal oli paekalda jalami piirkonnas Väo linnamõisale kuulunud talu, kus peeti linna tööhoovi hobuste varssasid. Talu nimi laienes ka veerohkele ojale. Hiljem tekkis sinna piirkonda väike küla.

Teine vanem asustus paiknes Kose idapoolsetel aladel. Keskajal asus selles piirkonnas Lükati veskitalu, mida esmakordselt mainiti 1431. aastal (Luckede). Veelgi varem kandis see veski Väo veski nime.

Kose suvemõisa rajas 18. sajandi lõpus J. C. Koch. Ta sai 1790. aastal obrokile ümberkaudsed maad, millele 1795. aastal liideti veel suurem maa-ala Pirita jõe kõrgel kaldal. Suvemõisa hooned asusid Pirita jõe käärus, kaunis lillerikkas orus, mis oli ümbritsetud kõrgete mändidega. Sellest põhja poole jäävas sopis paiknes väike erakalmistu ja Kochide perekonna mausoleum, milles asusid varasemal ajal ka skulptor August Weizenbergi valmistatud marmorkujud.

Kose suvemõisa värava juures asus kõrtsihoone. Algul võisid kõrtsi külastajad takistamatult jalutada Kochide männimetsas.

Hiljem külastajad kuritarvitasid omaniku usaldust ning 1814. aastal keelati pargilaadses männimetsas jalutamine. See keeld kehtis veel 20. sajandi algul.

Kose ehk Lillepi-Varsaallika aedlinna asutamine oli tõsiselt päevakorral juba 20. sajandi algul. Valmis isegi planeerimiskava, kuid Vene võimu esindajad ei kinnitanud seda, kartes eestlaste ülekaalu tolleaegses teises eeslinnas. Aedlinna rajamine nihkus mitu aastakümmet edasi. 1930. aastal tükeldati Varsaallikal 74 aedlinna krundiks, kuhu võis püstitada ka alalisi elamuid. Hiljem on Kose piirkond veelgi enam laienenud.

Lepiku küla

Varasemal ajal nimetati seda kanti Äigrumäeks. Praegu kannab Äigrumäe nime üksnes Mähest ja Lepiku külast ida poole jääv piirkond. Enne 1870. aastat oli seal vaid 2-3 talu. Esimene uuem talu asutati Lepiku külas 1876. aastal. Kohaliku pärimuse järgi oli see hilisema Kose piirkonnas asunud Lilupi (Lillepi) talu rentnik, kes nimetas oma uue asupaiga jällegi Lilupiks. Kose kandist toodi mõned aastad hiljem üle ka teised hilisema Kose piirkonna rentnikud. Suurem osa Lepiku küla maadest jaotati Nehatu ja Väo küla maatameestele.

Pirita linnaosa piiridesse jäävad Laiaküla maad, kus vanast põneva ajalooga külast on säilinud vaid kohanimi. Pirita koosseisu kuulub veel 17. sajandisse ulatuva ajalooga Mähe ning omapärase arenguga Merivälja.