----

Kõige leidlikumad on olnud kettaheitjad – plakat kirjaga “Sass! You are stronger than you think!” ja ketta külge kinnitatud naelik kaasas, valmistuvad nad Aleksander Tammertit rõõmuhõisetega vastu võtma. Kettaheite tulevikulootus Margus Hunt ei julge siiski lubada, et nelja aasta möödudes Pekingist sama võidukalt naaseb. “Eks aeg näitab,” poetab ta tagasihoidlikult.

Paistab, et värskeima medali, Tammerti pronksi eufooria on kõige visam vaibuma. Aleksander Tammert seenior tunneb end spordifunktsionääride kätt surudes ja õnnitlustele vastates õigustatult peoperemehena. “Tahate, et poiss küsimustele vastaks? No mida te küsida tahate?” õhutab ta ajakirjanikke ning vahetab enne lennuki maandumist koondise särgi teise vastu – sellise valge vastu, millel ilutseb vaid üks sõna “Eesti”. Üks mure Tammert vanemal siiski on: kuidas nii vähe rahvast?

Lennujaamale läheneb üks lipp – Isamaaliidu oma. Erakonnakaaslased on tulnud vastu võtma oma sangarit, Erki Noolt. Noole elukaaslane Kadri Kivine ei arva, et tänavune tagasitulek võrrelduna Sydneyst naasmisega Erkit väga kurvastaks. “Ta on oma kõrghetke ikkagi saavutanud,” põhjendab naine ja kiidab hoopis Ateena olümpiakorraldust. “Ei saa kuidagi öelda, et oleks olnud kehvem kui Sydneys. Inimesed olid täiesti fantastilised,” kiidab Kivine, kes saabus Kreekast tagasi mõni päev varem.

Spordipüks teeb mehe šikiks

Kui bussitäis sangareid lennujaama fuajeesse astub, rõkatab Tallinna poistekoor laulma päevakajaliseks kohandatud sõnadega “Kikilipsu”, kus figureerivad spordisärk ja -püks, olümpiavõit ja medalid. Medalivõitjad triumfeerivad publiku ees, tammepärjad kaelas, saatjaks kisa- ja vilekoor. Tagasihoidlikumalt esinenud imbuvad vaikselt uksest sisse, kuid tähelepanuta neid ei jäeta. Suurim sagimine käib kergejõustiklaste sektsioonis – lillesülemid saavad nii Erki Nool kui ka Egle Uljas. “Ikka oli rõõmus tagasitulemine,” naeratab Egle Uljas, kellel seljakoti küljes Saksa lipp – Eesti oma on kahjuks juba tuulega ära lennanud. Jutte tohutust eneseületamisest ei pea noor kergejõustiklane kuigi kohaseks. “Ma seadsingi eesmärgi viiekümne ühe lõppu joosta,” rõhutab 400 meetrit Eesti rekordi, 51,91 sekundiga jooksnud neiu, “ei tundunud ebarealistlik.” Veelgi enam, ta lubab jätkuvalt võrdselt hästi esineda nii spordis kui ka klaverimängus.

Andrus Värnik kaamerate ette ei kipu. Toetab selja vastu seina ja naeratab ujedalt. Nördimus, et odaviskevõistlus ei läinud lootuste kohaselt, paistab ta pilgust ikka veel.

Välklambisähvatustes ja telekaamerate ees saavad isade aupaistest osa ka sportlaste lapsed. Jüri Jaanson tõstab tütreid vaheldumisi sülle ja lubab nad hiljem läbi linna sõitvale autoderongile kaasa võtta. Aleksander Tammerti väike tütar Alissa kipub rahvamassist tüdima ja veeretab end vahepeal põrandal. Suursündmuseks kujuneb fotograafide ees poseerimine ka poistekoori lauljatele – kordamööda astuvad nende keskele nii hõbedamees Jaanson kui pronksimees Pertelson. Poisid teevad uljast sõjakisa.

Henry, Keio ja Tõnis Tallinna poistekoorist kinnitavad, et olümpiamängude jooksul kujunes nende lemmikalaks kettaheide ning spordisündmuse jälgimisele kulutati pea kogu vaba aeg. Ka judokatele elasid poisid kõvasti kaasa, seda enam, et Keio ise samuti judoga tegeleb. “Kui hästi läheb, saame ise ka olümpiale,” loodab Tõnis, kelle hobiks praegu jalgpall.

Kulub veel veidi aega, kuni medalivõitjad lahtistesse autodesse istuma palutakse. Seni teevad valgetes koondiseriietes sportlased pilti üksteisest või poseerivad grupina soovijatele. Kõige ees Jüri Jaanson abikaasa ja tütardega, asutakse lõpuks läbi ummikute Raekoja platsi poole teele. Aleksander Tammerti kõrval istub võitjaautos uhkusest pakatav isa. Sloveenlannast abikaasa Elizabetha istub Opeli rooli ja törtsutab hüvastijätuks rütmilist signaali.

Oma kangelasi tuleb tervitada

Tund aega enne olümpiakangelaste saabumist on Raekoja platsil vaid mõnikümmend inimest. “Küllap tuleb inimesi juurde,” arutleb spordisõber Aino, kes just selleks puhuks linna sõitis. “Kui ma Salumäed tervitamas käisin, siis oli siin nii palju rahvast, et ei pääsenud üldse löögile,” meenutab ta. “Oma kangelasi tuleb ikka tulla tervitama ja vaatama, nad on kõik väga tublid.” Kui sangarid tormilise aplausi saatel lõpuks lavale marsivad, on plats rahvast puupüsti täis. Jüri Jaanson, Indrek Pertelson ja Aleksander Tammert on meelitanud kokku kirju rahvahulga. “Olümpiamängud on koju jõudnud,” hõiskab Mart Mardisalu, kui medalimehed lavale astuvad, ning rahvas vastab sellele võimsa aplausiga. Sportlaste nägudelt peegeldub ilmselge rahulolu. Pronksi võitnud Indrek Pertelson kinnitab kerge ohkega, et medalit võita on ikka väga hea tunne. Pärnust pealinna sõitnud Reena on lava ette aegsasti koha sisse võtnud ning püüab inimeste vahel ajaloolist hetke fotodele jäädvustada. Reena jaoks on tema sõnul kõige olulisem, et ka nii staazŠikas sportlane nagu Jüri Jaanson sai lõpuks näidata, mida ta suudab. “Teised võistlejad olid suured ja tugevad nagu härjad, aga väike Jaanson läks ja võitis medali,” lausus ta. “Mul on tema üle väga hea meel. Ta on võrratu mees, niivõrd tagasihoidlik ja tore ja ta on nii palju olümpial pingutanud. Mis sellest, et ta kulda ei saanud, ka hõbe oli suurepärane üllatus.” Ehkki Reena vaieldamatu lemmik on Jaanson, elas ta ka teiste eestlaste esinemisele siiralt kaasa. “Pertelson on hästi kihvt mees, talle elasin kaasa,” räägib ta. “Noolt austan ka, aga seekordsetel mängudel jättis tema esinemine millegipärast külmaks. Ja muidugi Värnik! Talle kohe joon alla, ta on selline hästi tubli ja armas maapoiss.”

Eeskujuks noortele

Ka spordifänn Aino jälgis peamiselt neid alasid, kus eestlased võistlesid. “Vaatasin kergejõustikku, korvpalli ja neid alasid, kus eestlased kaasa tegid. Kui omad võistlevad, on ikka põnev vaadata ja pöialt hoida,” märgib ta. “Olin kindel, et üks medal läheb Jaansonile, üks tuleb kergejõustikus ja üks judos. Meie sportlased on väga tublid ja staazŠikad ja nende esinemist oli hästi põnev vaadata,” sõnab Aino. Austamistseremoonia ajal pisaraid pühkinud vanem daam Ingrid tunnistab, et vaatas ära pea kõik olümpiavõistlused ja elas sportlastele kogu hingest kaasa. “Pidin hulluks minema, kui see brasiillane maratoni ajal rajalt välja viidi!” kinnitab ta. Eriti kallis tundub talle Jaansoni hõbe ning väga oluliseks peab ta sportlaste eeskuju noortele. “See on nii emotsionaalne, ma tõesti loodan, et noored lähevad kaasa. Näiteks kümnevõistlejatel on kindlasti järeltulijaid!” hõikab ta üle Politseiorkestri marsside.

“Jaanson oli väga tubli, et niisuguses vanuses tippvormis püsida ja olümpiamedal saada,” kinnitab Tiit, kes on end spetsiaalselt sportlaste tervitamiseks töölt vabaks küsinud. “Istusin kogu aja teleka ees ja hoidsin eestlastele pöialt. Ju see aitas kaasa,” naerab ta. Tiidu lemmikuks oli kergejõustik ning sealt lootis ta Eestile veel üht medalit. “Kolm medalit on tegelikult Eesti kohta suurepärane saavutus, ehkki alati võiks paremini minna. Osa meie sportlasi esines seekord alla oma võimete,” nendib Tiit.

Medalid läksid tõelistele eestlastele

•• “See visadus ja jõud, mida need kolm sportlast näidanud on, näitab, milline üks õige eestlane on ja olema peab,” lausus peaminister Juhan Parts. “Usun, et paljud eestlased katkestasid töö, et mänge jälgida, ja tänu neile oleme jälle natuke ühtsemad kui varem.” Eestlased võivad tema kinnitusel oma sportlaste etteastega sedakorda rahule jääda. “Kui rahvaarvu järgi arvestada, olid meist tublimad ainult Bahama ja Austraalia,” ütles ta. Peaministri käest said kolm medalimeest tänutäheks sini-must-valge lipu ning tammepuu. Tänusõnade ja heade soovidega polnud kitsid ka riigikogu esimees Ene Ergma ja kultuuriminister Urmas Paet. “Need sportlased on aastate jooksul spordile väga palju andnud – ja nüüd on sport neile vastu andnud,” ütles Paet ning kinnitas samuti, et Eesti on Ateena olümpiamängudel väga hästi esinenud. Ergma ütles, et need mehed panid kogu Eestimaa endale kaasa elama. “Nende meeste tegevus pani meid televiisori ees hüppama, me kõik hoidsime neile pöialt.”

Aavale jäi trumpvise sisse

•• Odaviskes lõppvõistluselt välja jäänud Moonika Aavale on lennujaama vastu tulnud Katrin ja Ando Palginõmm, kes on Moonika jaoks nii treeneri- kui vanemarollis juba viimased 12 aastat.

•• Katrin tunnistab, et on 33. kohas pettunud Moonikat võistluste järel palju lohutanud ja et pisarad olid neiul valla ka lennujaama saabudes.

•• “Eks ta oli ikka kurb. Aga küll ta jõuab, Moonika on ju alles kakskümmend viis. Võistlusi veel tuleb,” teab ta.

•• Et olümpial oodatud viset ei tulnud, saadetakse Moonika lähitulevikus kohe välismaale võistlema. “Moonikal on see purakas sees. Et ta rahuneks, ei jää ta puhkama, vaid võistleb kohe edasi. Eestis talle konkurente pole, teised jäävad ju kümne meetriga maha. Sellepärast saadamegi ta välismaale,” põhjendab Katrin Palginõmm.