Rektor Karis: ma ei istu kahes eri paadis
Rektor Alar Karis, räägitakse, et Tartu ülikoolis olevat praegu kaks paati. Ühes istuvad inimesed, kes soovivad, et tulevikus oleks Tartu ülikooli kõrgeim juhtorgan 11-liikmeline nõukogu. Teises paadis olijad näeksid hea meelega, et ülikooli tähtsamad otsused sünniksid edaspidi senatis. Kummas paadis teie olete?
Küsimus on, et kui suured need paadid on ja kas need on ikka paadid või on tegemist paadi ja laevaga. Kuid arutelud on Tartu ülikooli seaduse üle kestnud paar aastat ja ega uusi argumente pole eriti juurde tulnud. Mina saan kanda ainult seda seisukohta, mille on välja öelnud Tartu ülikooli nõukogu. Selle seisukoha põhjal töötas valitsus välja ka seaduseelnõu, mis on tänaseks liikunud riigikokku. Kuid et liiguvad erinevad arvamused, see on omane demokraatlikule ühiskonnale. Me ei saa keelata kellelgi arvata. Rektorina ei saa ma arusaadavalt kanda mitte ühtegi teist informatsiooni peale selle, mida ülikooli nõukogu ja mina rektorina selle nõukogu esimehena olen valitsusele edastanud.
Öelge oma isiklik arvamus: kes ikkagi peaks tulevikus valima Tartu ülikooli rektori ja vastu võtma ülikooli põhikirja? On selleks otsustuskoguks senat või nõukogu?
Seaduseelnõu on pikk ja eraisikuna on mul erinevaid arvamusi üksikute punktide kohta, aga see on läbitud etapp. Oluline on see, et muutused on vajalikud. Kuid millised need muutused on, tuleb otsustada parlamendil.
Me räägime keerulistest ja ülikooli jaoks üliolulistest asjadest, aga me pole lugejatele selgitanud, mis on kahe variandi vahe. Alustaks siis defineerimisest: mis on senat ja mis nõukogu ja mis on nende vahe?
Uue seadusega loodav nõukogu on tulevikus Tartu ülikooli kõrgeim otsustuskogu. See kinnitaks nii eelarve kui ka arengukava. Need on kaks olulist aspekti, mis peavad kooskõlas olema, sest see, kes leiab, et arengukava peab olema selline, peab suutma selleks leida ka raha. Ei saa nii, et võtame suured ambitsioonid, siis vaatame, et raha ei ole, ja need ambitsioonid jäävad täitmata.
Senat aga tegeleb selgelt akadeemiliste küsimustega: professorite valimisega, õppekavade avamisega ja sellega, kuidas õpetada. Tihti aetakse autonoomia ja akadeemiline vabadus segamini. Autonoomia ongi institutsionaalne, mis tähendab, et riik ei hakka meile ette ütlema, kes, mida ja kuidas õpetab. See on ülikooli autonoomia küsimus.
Tartu ülikooli ajaloost võib tuua ka näiteid ajajärkudest, kus ülikool oli väga autonoomne, aga akadeemiline vabadus oli piiratud. Või ka vastupidi. Näiteks 19. sajand, kus ülikool õitses oma kuldsel ajal. Siis oli autonoomia väga piiratud. Venemaa kuraatorid ütlesid selgelt, mida tuleb teha. Loodusmuuseumil kästi näiteks jaanalinnule punased püksid jalga panna, sest ilma häiris jaanalind kuraatori pilku.
Ühesõnaga, ülikooli senat, mille kooseisu kuuluksid üliõpilased, õppejõud ja teadlased, oleks ülikooli siseasi ja seal võiksid sündida tähtsamad otsused?
Jah, senat ei otsustaks mitte üksnes akadeemilisi küsimusi, vaid valmistaks ette ka eelarve.
Kuid uus nõukogu koosneks viiest Tartu ülikooli poolt määratavast, viiest haridusministri poolt määratavast ja ühest teaduste akadeemia poolt nimetatavast liikmest. Selles otsustuskogus jääks enamus ülikooliga mitteseotud inimestele: poliitikutele, ettevõtjatele?
Tegemist on ju ikkagi Tartu ülikooli nõukoguga. See pole kellegi teise nõukogu ja nad otsustavad Tartu ülikooli asju – ükskõik, kust need nõukogu liikmed siis on tulnud. Miskipärast rõhutatakse, et inimesed tulevad väljast. Üldjuhul arvatakse, et need on väga negatiivsed mõjud, mis tulevad ülikooli ja võivad suurt pahandust tekitada. Me unustame, et nõukogu liikmetel on ju teine roll ka – nad peavad ülikooli viima avalikkuse ette. Praegu saab ülikool väga halvustavaid märkusi, et ülikoolis antav haridus ei kõlba enam kuhugi ja ülikool ei täida enam oma õiget funktsiooni. Nõukogu peabki näitama ühiskonnale, mis see ülikooli funktsioon siis on. Täna võin ju mina rektorina või professorina öelda, et see asi on nii, siis vaadatakse ikka, et see on ülikooli enda asi, et nad ajavad oma asja. Kui mõjukad inimesed, kes ajavad ülikooli asja, ütlevad, et Tartu ülikool peaks liikuma nii ja riik peaks selleks andma ressurssi või muid olulisi otsuseid tegema, on see veidi teise kaaluga.
Me räägime kogu aeg ülikoolivälistest nõukogu liikmetest, kuid ülikoolist määratavad liikmed on sama olulised. Ka need peavad olema inimesed, kes teevad ülikooli kui terviku seisukohast olulisi otsuseid. Mitte ajama oma töörühma, instituudi või teaduskonna asju.
Mis juhtuks, kui parlament otsustaks lähinädalail, et Tartu ülikooli kuratooriumi seisukohad, mis ei passi täna kaheksale ülikooli professorile, ülikooli nõukogule ega ka dekaanidele, tuleks seadusse sisse viia? Oleks see väga halb otsus, et uus ülikooli nõukogu oleks tähtsaim otsustusorgan?
Ükskõik mida parlament otsustaks, on see selgelt riigikogu vastutus. Riigikogu peab vaagima neid seisukohti ja kui leitakse, et ülikooli seisukohad on parimad, siis nad nii ka otsustavad.
Teie arvates pole kuratooriumi ettepanekutel midagi viga ja neis pole selliseid ohte, mida näevad kaheksa professorit, kes koostasid jõulude eel avaliku kirja?
Eks ikka on ohte, need on alati olemas. Alati saab küsida, kas seadus ikka hakkab tööle ja kuidas jaguneb vastutus. See tulebki läbi arutada. Ja nii kaua kui on laual olnud ettepanekud, on laual olnud ka ohud ja kuna oma arvamust pole muutnud ei ülikooli nõukogu, rektor ega kuratoorium, siis midagi pole muutunud ja riigikogu peabki vaatama, mis on parim.
Kuidas riigikogu peaks kuratooriumi ettepanekuid käsitlema? On need ülikooli arvamus või peaks neid käsitlema kuratooriumi liikmete isikliku arvamusena?
See ei ole Tartu ülikooli seisukoht. Tartu ülikooli seisukohta väljendab nõukogu. Kuratoorium koosneb ülikoolivälistest liikmetest, kes peavad kord aastas andma hinnangu Tartu ülikooli tegevusele. Kõnealune seisukoht on seega kuratooriumi üksmeelne seisukoht, mitte üksikute liikmete seisukoht.
Miks kuratoorium need ettepanekud esitas?
See on nende õigus. Nagu ütles professor Paul Varul 29. oktoobril ülikooli nõukogus, siis nii nagu on Tartu ülikooli nõukogul õigus oma arvamust avaldada, on see õigus ka kuratooriumil. Need on tema sõnad. Minu arvamus on see, et maailmas, kus me täna elame, on igaühel õigus oma arvamusele. Teeb ta seda siis üksikisikuna või kogumina. Iseasi on see, kuidas käsitlevad otsustajad neid arvamusi, aga see on juba nende pädevus.
Teil rektorina kuratooriumi ettepanekute väljatöötamises mingit osa polnud? Teie kabinetis need ettepanekud ei sündinud?
Kindlasti mitte. Kuid muidugi oleme me neid küsimusi arutanud ja ma olen öelnud seda ka kuratooriumi esimehele, et õigus avaldada oma arvamust on kuratooriumil olemas. Muidugi oleme arutanud neid ettepanekuid ka detailides.
Nii et need, kes väidavad, et rektor Karis on kuratooriumi kaudu esitanud ettepanekud, mida tal ülikooli nõukogus läbi suruda ei õnnestunud, need intrigeerivad?
Kuulge, mina ei saa neid ettepanekuid esitada. Kuratooriumi protokollid on avalikud, lugege neid. Arvatakse, et rektor ajab mingit teist asja. Eriti veider ja kummaline on minul rääkida rektori valimise korrast, kuna ma olen ikkagi istuv rektor. Iga kord, kui ma hakkaks nõudma, et rektor valitaks väikese kogu poolt, saaks ju öelda, et eks see Karis sillutab endale tagasivalimiseks teed.
Inimestele meeldib asju lihtsustada!
Inimese peast ei tohi ega saa mõtteid välja võtta. Küsimus on selles, kas need mõtted on argumenteeritud ja mõistlikud. Seda saab vaid avalikus debatis välja selgitada.
Väga hea, et te rektori valimise teema sisse tõite. Aga kas täna on liiga vara küsida, kas te ise järgmisel aastal kandideerite?
Jah, 2012 suvel need on, aga nagu te ütlesite, siis vara on sellest tõesti rääkida. Kui see aeg on käes, siis eks see otsus tuleb. Kuid ma ei tee täna otsuseid lähtudes sellest, kas mind rektorikandidaadiks esitatakse ja kas mind valitakse tagasi.
Ma ei usuks teid, kui ütleksite, et te pole uut Tartu ülikooli seadust läbi töötanud selle pilguga, mis rektori valimises muutub. Öelge, kui te kandideeriksite, siis kas uue korra kohaselt oleks teil lihtsam tagasivalituks osutuda?
Muidugi olen vaadanud. Selles versioonis, mis on praegu riigikogus arutusel, ei muutuks rektori valimises midagi.
Kuratooriumi ettepanek aga muudaks mängu oluliselt?
Jah, lõpliku valiku teeks üheteistliikmeline nõukogu. Seal oleks tarvis kahe kolmandiku toetust. Kuid kandidaate saaks esitada akadeemiline kogukond. Isegi kui nõukogus on rektorikandidaadi poolt kuus välisliiget, peaks rektori valimiseks olema selle asja poolt ka kaks ülikooliga seotud liiget.
Väidetakse, et kuratooriumi ettepanek rektori valimise kohta sisaldab väga palju tundmatuid muutujaid ja et ka selle skeemiga ei suudaks keegi tagada oma tagasivalmist.
Selle peale mängida on lootusetu. See näitab selle spekulatsiooni absurdsust. Ma arvan, et kõige parem mandaat ühele rektorikandidaadile on see, kuidas ta suudab ülikooli eest seista ja kuidas ta on siiani ülikooli eest seisnud.
Et faktides selgusele jõuda, küsiksin korra veel: kas kuratooriumi ettepanekud ülikooli seaduse muutmiseks ei ole kunagi teie heakskiitu saanud? Te pole kunagi Jüri Raidlale öelnud, et need ettepanekud on väga head ja esitage need valitsusele?
Kui kuratooriumi istung oli Pärnus, siis tulid need ettepanekud taas lauale. Siis ütlesid kuratooriumi esimees ja liikmed, et nad esitavad need seisukohad. Mina ütlesin neile, et ma kiidan põhimõtteliselt selle heaks, et kuratoorium nendega välja tuleb.
Te kiitsite heaks selle, et nad ettepanekud esitavad, kuid te ei avaldanud toetust nendele seisukohtadele?
Just, need on erinevad asjad.
Aga miks te rektorina ei öelnud avalikult kohe, et kuratoorium on valel teel, et ülikooli seisukoht on hoopis teine?
Kas on olemas õige asi ja vale asi? Mina ajan ülikooli asja. Ma ei saa öelda, et keegi ajab valet asja. Ma ei saa ka öelda, et kaheksa professorit, kes arvavad natukene teistmoodi, kui nad ise tookord ülikooli nõukogus arvasid, et nad ajaks valet asja. Küsimus on selles, mis me tahame. Mina tahan, et nende diskussioonide käigus saaks Tartu ülikool kõige parema ülikooliseaduse redaktsiooni. Kõige halvem oleks, kui keegi teeks seaduse valmis, see koputataks ära ja siis pärast vaadataks tagantjärele, et vist ei saanud kõige parem seadus.
Kuni selle intervjuuni on mulle tundunud, et te püüate istuda korraga kahes paadis ja vaadata, kummaga saab kaugemale purjetada. Te pole öelnud, et kuratooriumi seisukohad oleksid ülikooli arvates halvad või et professorite mured on õigustatud.
Mis paadid need siis on? Kuhu ma selle kuratooriumi paadiga siis sõidaksin? Saaksin kuratooriumi liikmeks või? Siin pole paatide küsimus. Mina olen Tartu ülikooli paadis ja ma tahan ära kuulata kõik erinevad arvamused.
Tänaseks on siis ülikooli seadusega kõik selge. Tõnis Lukas soovitab selle seaduse praegusel kujul vastu võtta, dekaanid ja professorid on sellega nõus ja nagu ma nüüd kuulen, siis ka teie. Panete käe alla ja soovitate riigikogul seadus nüüd ja kohe vastu võtta?
Oleks ka veider, kui rektor hakkab vaidlustama riigikogu otsust. Ükskõik milline seadus tuleb, sellega tuleb edasi elada. Me võiksime ju tahta, et liiklusseaduses lubataks sõita näiteks 120-ga, aga me saame ju aru, et 90 on mõistlik. Meile ei pruugi see meelida, aga see on riigikogu otsus.
Kui aga riigikogu ei jõua märtsivalimiste eel seadust vastu võtta?
Kui see juhtub, siis see on kõige halvem variant, mis saaks juhtuda. Ülikooli kogukond on leidnud, et seadus vajab muutmist, see on unikaalne võimalus. Kui kellegi tahtmatu või pahatahtliku töö tulemusel peaks see juhtuma, oleks see suur karuteene.
