Romantiline legend Pirita kloostri salakäikudest
Allpool tuleb juttu visalt püsinud ning aeg-ajalt võimendunud rahvajutust, mis kõneleb Pirita kloostrist Tallinna ulatuvast maa-alusest salakäigust.
Võimalik, et see legend oli olemas juba enne seda, kui tuntud saksa kirjanik August von Kotzebue (1761–1819) avaldas raamatu “Maa-alune käik Pirita ja Tallinna vahel”.
##A. Kotzebue pilkas oma raamatus julgelt tolleaegset tagurlikku mõttelaadi, ka maa-aluse käigu lugu oli mõeldud pilana, et naeruvääristada mitte millelegi tuginevaid kinnisideid. Kotzebue ajas raamatus meelega segamini kõik ajaloolised faktid.
Näiteks ordumeistri asukohaks märkis Kotzebue Tallinna, sinna koondati ka kõik piiskopid ja kloostriülemad. Et võtta kergeusklikelt viimanegi alus maa-aluse käigu olemasolusse uskuda, kirjeldab ta tunnelit kloostrist vanemana.
TUNNEL ARMASTATU PÄÄSTMISEKS. Fr. Bienemanni kogus “Livlische Sagenbusch” (Reval 1897) on vanadele legendidele tuginev jutukene “Das Kloster Pirita”, mis räägib paganate vürstipojast Udost, kes armus noorde kloostriõesse Mechthildesse. Udo kaevas Tallinna vangi sattudes vanglast maa-aluse tee Pirita kloostrisse, et oma kallimat päästa. See legend oli toona laialt levinud ning seda kajastasid ka vanad kroonikad.
Muidugi on selline käik utoopiline mitte ainult tohutu tööjõu poolest, vaid ka seetõttu, et Tallinna linnal ei olnud kõige soojemad suhted Pirita kloostriga. Klooster omandas ümbruskonnas rohkesti maid. Ta rikastus kiriklikest trahvidest ja karistustest, raha laenamisest ning patukahetsuskirjade müügist. Linn nägi kloostris ohtu järjest tugevneva Rootsi tugipunktina. Lisaks olid rael kloostriga pidevad tülid maavalduste, kalastamisõiguse ja varanduslike vahekordade pärast. Juba need asjaolud välistasid salajase ühendustee olemasolu tülika naabriga.
KLOOSTRI KELDRIT PEETI KÄIGU ALGUSEKS. Jutt Pirita-Tallinna vahelisest maa-alusest käigust leidis uut hoogu siis, kui Pirita kloostri juures alustati arheoloogiliste kaevamistega. 1920. aastate lõpul kaevati kloostri idapoolses osas lahti maa sisse suunduvad trepiastmed ja 4 sülla pikkune tunnelitaoline ehitis, mille otsasein oli veel lahti kaevamata. Uudishimulikud arheoloogid, kes püüdsid käigu pikkust välja selgitada, puutusid kokku kummalise “fenomeniga”: valgustuseks kaasa võetud küünal kustus järsku ära. Sensatsiooniks oli sellest faktist aga enam kui küll. Tollastes ajalehtedes kirjutati, et arvatavasti on tegemist käiguga Tallinna suunas. Hiljem selgus, et tegemist oli käärkambrialuse keldriga. Neid käärkambrialuseid keldreid kirjeldas juba arhitekt ja kunstiajaloolane Wilhelm Neumann oma uurimuses “Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval I-II” (1896–1904).
SILLA JÄÄNUSED JA HINNALINE MAAL. 1936. aastal leiti Pirita jõe põhjast palkidest valmistatud suured kastid raudkividega. Siis arvati jälle, et see võib olla seotud maa-aluse käiguga. Tegelikult olid need raudkivid omaaegse silla alused. Kohaliku pärimuse järgi olevat see sild ehitatud Krimmi sõja ajal, aastal 1854 või 1855. Selle hävimise aega ei ole teada ning uut silda ei rajatud kaua. 1938. aastal tõusis maa-aluse käigu lugu uuesti päevakorrale, kui Jõhvis viibis keegi Tallinna antikvariaadi esindaja ja otsis ühe sõjaväelase valduses olevat vana sõjamaali.
KÄIKE KUJUTAVA TEOSE EEST HIIGELSUMMA. Maal olevat olnud pärit 1579. aastast ja sellel oli kellegi jutu järgi kujutatud lahingustseeni Tallinna all. Samuti olevat maalil kujutatud Pirita kloostrit koos maa-aluse käiguga. Maali kohta teati rääkida, et ta olevat omal ajal viidud Venemaale, kuid revolutsiooni päevil toodi maal Eestisse tagasi. Antikvariaadi esindaja pakkus sellise maali eest 2500 krooni, mis oli tol ajal väga kopsakas summa. Midagi konkreetsemat sellest maalist hiljem päevavalgele ei tulnud. Võimalik, et kogu see lugu oli sensatsioonihuviliste poolt tublisti üle võimendatud.
Viimati tõusis käik päevakorrale veel pärast 1969. aastat, kui valmis Grigori Kromonovi film “Viimne reliikvia”. Nii mõnelgi tundus siis, et see käik oli tõepoolest olemas.
Kindlasti on legendile Piritalt Tallinna suunduvast maa-alusest käigust hoogu andnud asjaolu, et Tallinnas on tõepoolest palju käike.
LEGENDI TOIDAb tegelike tunnelite olemasolu. Näiteks 1696–1704 valminud bastionide ja Wismari raveliini allosa kivist kaitseseina taga asus allmaakäik. Heino Gustavsoni andmeil oli see tunnel umbes 1,2 kilomeetrit pikk. Harjumäge läbinud tunnel juhtis Ülemiste järvest linna joogivett. Uuema aja allmaakäiguks on Pagari tänava julgeolekumajast Suurtüki tänava hoovi suunduv maa-alune käik. Suured maa-alused ehitised rajati enne
I maailmasõda seoses Peeter Suure Merekindluse ehitamisega.
