Rukkist – ja ilma küsimärgita

On põnev mõelda, kui palju on meie ümber asju ja ka sööke, mille päritolu ei mängi meie teadvuses mingit rolli. Tähtsam kui mõelda asjade päritolu üle, on pigem teadmine ja kindlus, et asi toimiks ning oleks kasulik. Või kes see ikka mõtleb, mis riigis on toodetud auto ja millega ta liigub või mis maal on kasvatatud tulbisibulad.

Samas on asju, ja samuti tuhandeid, mille päritolu me seostame just Eestiga. Ja meil ei tule pähegi mõelda, et keegi teine peaks neid meie eest kasvatama ja tootma – ammugi mitte meile müüma ja väljast sisse vedama.

Viimased viisteist aastat on meile tõestanud (või siis oleme ise olnud nii heldekäelised), et asjade maailmas (ja siin me just elame) saavad määravaks pragmaatilised ja argised otsused. Või millest me räägime? Räägingi ühest asjast (kui päevakangelane asjaks nimetamise peale ei solvu), mille kasvatamisel ja aretamisel on Eestis vaat et maailma võimsaimad traditsioonid. Räägime rukkist.

Hea põhjuse rukki poole pöördumiseks andis telerezŠissööri ja saatejuhina tuntust kogunud Rein Hansoni reedel esilinastunud dokumentaalfilm “Reekviem rukkile?”, milles autor keskendus nii rukki ajaloole Eestis kui ka rukki kasvatamisele tänapäeval. Jah, viiendik eesti inimesi peab rukkileiba meile tüüpiliseks oma toidutooteks, kuigi tavapärast leivapakki poest ostes ei mõtle keegi, kas vili, millest leib on tehtud, on kasvanud Eestis või kuskil tuhandete kilomeetrite taga ja meile siis sisse veetud. Aga kunagi oli just Eesti see maa, kust oodati maailma parimat rukkivilja – teati, et just siin kasvab kõige parem rukis. Muuseas, on kummaline mõelda, et rukist peeti kunagi kõige tavalisemaks umbrohuks – nimelt kasvas rukis Lähis-Idas looduslikult ning seda peeti nisupõldude nuhtluseks. Kui nisu Euroopasse jõudis, tuli sellega kaasa ka rukis, millele just jahe kliima ja siinne mullastik väga hästi sobisid. Või nagu nüüd öeldakse – rukis langes viljakasse pinnasesse.

Unikaalne suits

Tõepoolest, rukis saavutas Eestis 15. ja 16. sajandil leivaviljana suure tähtsuse. Siis oli eestimaine rukis hinnatud ekspordiartikkel ja seda veeti kõikjale Euroopasse. Vilja erilise headuse tagasid Eesti rehielamud, mille suitsuses ruumis kuivatamine andis viljale märkimisväärse vastupidavuse. Rukist on Eestis kasvatatud juba esimese aastatuhande algusest, kuid laialdaselt asuti teda tarbima alles teise aastatuhande alguses. Kultuurina hakati rukist Eestis kasvatama 11. sajandil, kui tema levik koos odraga jõudis niikaugele, et senine kaheväljasüsteemis põllupidamine asendus kolmeväljasüsteemiga. Kui varem oli üks põld vilja all ja teine söötis, siis kolmeväljasüsteemis oli ühel põllul rukis, teisel näiteks oder ja kolmas oli söötis.

Rukis on üsna eksootiline ja haruldane teravili, mis moodustab vaid 1,5 protsenti kogu maailmas kasvatatavast teraviljast. Inimesed kasutavad sellest kogusest toiduks kolmandiku, ülejäänu läheb loomasöödaks ja seemneks. Rukis on iseloomulik põhjapoolsetele piirkondadele. Tänapäeval kasvab 95 protsenti maailma rukkisaagist Uurali mägede ja Põhjamere vahelisel alal. Nende piirkondade rahvastele on rukis aastasadu leiva lauale andnud.

Kadunud rukkipõllud

Küsimärk Rein Hansoni dokumentaalfilmi pealkirjas on aga vägagi rasvane ja tõsine, sest kui veel 19. sajandil oli rukki all 170 000 hektarit külvipinda, siis filmi esitlusel kõnelenud põllumajandusminister Ester Tuiksoo arvas, et selleks aastaks on rukist külvatud ehk 4000 hektarile. Kurb on ju mõelda tõepoolest, et kunagi teeääri palistanud ja uhkelt tuules lainetanud rukkipõldudest on saanud legend. Meie silme alt on kadunud tüüpilised Eesti märgid, mille üle alles nüüd uhked tahaksime olla.

Filmis ei lauldud rukkile luigelaulu, kuigi ega vaatajale ka ülimalt optimistlikku nooti ei antud, et nii võikski jääda ja me peaksime sellega rahulduma. Ei rahuldu ka need, kes esindasid filmis rukkitootjaid. Selge sõnaga ütlesid nad, et rukki kasvatamine ei tasu enne ära, kui pole garanteeritud vilja kokkuostmine ja kuni suur osa Eestis toodetavast rukkileivast valmistatakse hinnalt ülisoodsast välismaisest viljast.

Eesti rukki selts on teinud pöördumise, millega kutsutakse kodanikeühendusi üles avalikult ja tegusalt toetama rahvuslike traditsioonide alalhoidmist meie maaelus ja toitumises. Seal seisab: “Teraviljasaaduste põhiline tarbija asub linnas. Linnadesse koondunud kodumaine teraviljatööstus on enamikus üle läinud välismaisele odavamale toorainele. Selle tendentsi jätkumisel ei ole Eestis mõne aja pärast enam Eesti rukkijahust tehtud leiba.”

Võiks ju lihtsalt ohata: mis siis sellest, et meie leib on tehtud võõramaisest teraviljast? Muidki asju, mida me oma igapäevaseks eluks vajame, on tehtud mujal ja võõramaisest toorainest! Leivatootja ütleb, et kui hakata leiba valmistama Eesti rukkist, siis tuleks pätsi hind väga kõrge ja keegi ei ostaks seda. Aga millele tugineb leivatootja arvamus ja veendumus, et eestlane ei ostaks? Usutavasti teame me kõik rääkida lugusid, kuidas meie lähedased väliseestlased viivad siit pätside viisi musta leiba üle mere ja on nende leivakäärude üle üliõnnelikud. Rootsis töötas ju veel viimase ajani eesti soost pagari töökoda, kus valminud leivapätse müüdi ka kõige nooblimates Stockholmi kaubamajades. See selleks. Kuni ikkagi ei teata, kas eestlane ostaks kallimat leiba, kui seda müüdaks, seni ei saa ka turusituatsioone oletada – võib-olla ongi leival liiga väike hind ja seda ei osata väärtustada.

Aga sellelegi saab tuua vastuargumente – näiteks selle, et kui leivahind tõuseks, ei suudaks seda osta vanemad inimesed. Kuna leival on meie toidulaual ja meie organismile väga oluline osa, võiks nõrgeneda nii noorte kui ka vanade tervis, kui leib jääks hinna tõttu söömata. Nii et tuleb ikkagi teha kompromisse: pigem võõrast viljast leib kui oma põldudelt pärinev ning hinnalt kättesaamatu. Kas see ongi reekviem rukkile?

Seega on nii viljakasvatajail, leivatootjail kui ka majandust korraldaval riigil käia veel pikk tee, et leida valusale loole siiski lahendused. Ühe väärt sammu koos väga tõsiste küsimustega tõstatas ka Rein Hansoni tehtud film – vähemalt minul küll tekitas selle vaatamine soovi süüa käär oma Eesti viljast tehtud sooja leiba. Kui kõik eesti inimesed seda filmi näeksid, küll siis pöörataks ka rukkikasvatamisele ja tarbimisele suuremat tähelepanu.1

Rukis alkoholitööstuses

Peale leivaviljaks olemise on rukis kogunud tuntust alkoholitööstuse toorainena. 17. sajandil hakati mitmel pool Eestis rukkist viina põletama. 18.–19. sajandil sai rukkist põletatud viin ekspordis märkimisväärse koha ja aitas jalad alla vahepeal juba üsna kehva seisu jäänud mõisatele. Pärisorjast talupojale tähendas see järjekordseid kohustusi, kuid ka üha levivamat kiusatust kõrtsi poole kiigata. Vahest oleks sel ajal eestlase toidulaud lõpuks sootuks leivata jäänud, kui ikaldused ja näljahädad poleks ajendanud ajutist rukki väljaveo keeldu. See tühistati küll peagi, kuid edaspidi jälgiti hoolsamalt, et kiusatus vilja Euroopasse müüa ja viinaks põletada ei jätaks tühjaks viljakasvataja toidulauda.

Allikas: ttp://rukkitark.leibur.ee