Heidame pilgu suvilate tekkeloole ning sellele, millise omapärase rolli nad on andud tänaseks valglinnastumisele. Tõsi ta ju on, väiksed pisikesed puumajakesed või silikaadist tüüpprojektid on kohati asendud mürakate majakarpidega, mis vaevu-veavu krundile ära mahuvad.

Ilse Rosenfeldi suvila Muugal Õunapuu pst
Foto: eskiis, Arhitektuurimuuseum
Kui Sul on oma suvekodust huvitav lugu rääkida, on foto- või videomaterjali, siis saada need loo autorile ester.vaitmaa@delfi.ee.

Puhkus kartulipõllul või lamamistoolil?

Keilit hooldab krunti Randveres koos vennaga. Nende ema, kes oli suvila ehitamise ajal alles
Foto: erakogu
10-aastane, meenutas, et isa sai krundi töö kaudu – nii see tol ajal käis. Kui täna tundub suvila mere ääres ihaldusväärne ja tihti ka kättesaamatu unistus, siis toona olid asjalood hoopis teised.

“Kõik tahtsid merest kaugemale krunte, et saaks kurke ja tomateid kasvatada, et oleks soojem krunt, aga vanaisa Peedu küsis pojalt Taunolt, et mis krundi võtame ja Tauno ütles, et pole küsimustki – tuleb võtta mereäärne krunt, mida ei tahtnud tol ajal keegi. Meil olid ka Rakveres vanavanemad, kel olid suured põllud ja meil kõigil oli juurikakasvatamisest kopp ees. Seega on seal alati olnud ainult maasikad ja maitsetaimed. Teistel olid krundid kartulit täis,” meenutab Kadi.

Emal on põhiline mälestus, et see oli siis täiesti nagu maakoht ja piiritsoonis ehk luba pidi alati kaasas olema. Seal oli piirivalveputka ja tõkkepuu – vahel kui luba jäi koju ja siis tuli suvilasse minna läbi metsa.
Foto: erakogu

Suvila aitas lahendada toidumuresid

Vajadust aga kurke ja tomateid kasvatada ei saa aga suvilapoliitikal alahinnata.
“Suurim suvilate ülelugemine ja seisu kaardistamine tehti 1982. aastal. Miks just siis? Nälg oli majas. Nõukogude Liidus peeti suvilat “isiklikuks abimajandiks” – ka ettevõtted pidid rajama aiandeid, et end vajadusel ise toiduga varustada. Inimesed olid selleks ajaks – 80ndate alguseks juba ka linnastunud, ei olnud enam oma maa kohti,” avab taustu Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari.

Ojari on uurinud põhjalikult suvilapiirkondi, sest sel suvel on tulemas näitus Eesti suvilaarhitektuurist. See on ehk üldse esimene kord, kui suvilateid kaardistatakse. Tegid ju meie arhitektid mitmeid levinud tüüpprojekte kui ka maitsekaid eritellimusi. Täna on säilinud mitmeid piirkondi, kus toonane suvilaarhitektuur on pea tervikuna alles.

Suurimad suvilapiirkonnad olid Tallinn, Ida-Virumaa, Tartu. Jah, just selles järjekorras. “Ida-Virus oli krunte metsikult – seal oli ehk see eripära, et nt Sillamäel oli vaid paar ühistut, aga need olid hiigelsuured, 1000 krunti – Sputnik nt.”
Foto: Viktor Salmre, ERMi kogu

Meie kavalad vanaisad

Loos tuleb juttu ka täpsematest nõudmistest, mis suvilahoonele seatud olid: esialgu lubasid karmid piirangud väga väikseid hooneid ehitada. Krundiomanikud leidsid aga alati mooduseid lubatust veidi suurem maja ehitada. Miks näiteks olid A-tähe kujulised kolmnurgad nii popid?

"kolmnurk"
Foto: Ester Vaitmaa
“Kõige seadusekuulekam viis oli ehitada kaldnurki – ja selleks sobisid kolmnurkhooned väga hästi. 1,6 meetrit on kasulik pind ja kõik, mis jäi alla selle on ju sinu selge boonus. Eks väiksemaid nippe oli veelgi: näiteks kui kontroll tuli ja pahandas, et tuba veidi suurem, ütlesidki, et lugesid seda 1,6 meetrit siseseinast, mitte välisseinast,” selgistas Ojari.

Mõne teise suvila puhul projektis oli möödaehitajaid massiliselt, näiteks projekt A-7 puhul ehitati pärast kontrollide käimist terrass tihti kinni ja nii sai muidu miniatuurne hoone kohe pinda juurde.

Kuid suvi suvilas tähendab ikkagi eelkõige ka inimesi ja eluolu. Sõitmist, moosipurgid seljas, mitme bussi ja rongiga kohale, mängimist naabrilastega ja kõike muud, mida linnakorteris teha ei saa.

Milline on sinu lugu? Lisaks lugudele on oodatud ka fotod omaaegsest elust-olust ning väga oodatud on ka ajaloolised videokaadrid – neid on ka arhiivides tõeliselt vähe. Suur lugu valmib juulis mitmete allikate koostöös ning jagame materjali ka Arhitektuurimuuseumiga. Saada lugu aadressile ester.vaitmaa@delfi.ee

Nõukogudeaegsed suvilad Mähel
Foto: Tiit Blaat