Punases kuues taat ei hooli kohatud staaridest, vaid hoolib pigem sõimelastest. Foto: Hendrik Osula

Vaat mina olen selline mees, kes detsembri saabudes ei suuda kodus püsida. Kibelen välja. Võtan juba viiendat aastat järjest oma matkakoti ja asun sellega Tallinna ühistranspordis trügima, sest just selle linna eri asutusi ja peresid külastan ma jõulukuul kõige sagedamini.

Mul on selline amet, mis algab detsembri esimestel päevadel ja lõpeb 24. detsembriga. Olen hooajatööline.

Hooajalisus viib mind tihti väga huvitavatesse paikadesse. Ei ole tavatu, kui mind ootavad lapsed pärast oma emade-isade firmade jõulupeo kinoseanssi või teatrietendust ja tahavad pakki saada. On ka juhtunud, et vean ennast mõnda lasteaeda, kus tuhandete naiste lemmik Erich mulle kitarri saatel laulab ja mina tänutäheks tema kõvaks geelitatud juukseid silitan. Või veedan keskpäeva hoopis ööklubis, kus noored tantsuhinged soovivad kepsutades mulle oma oskusi näidata ja mõni superstaarisaatest varakult välja langenud Carl enne mind laval laulab. Harukordne pole ka see, et tööpäev lõpeb alles südaööl, sest emmed-issid tahavad täiskasvanute peole muhedat habemega selli.

Ja muidugi ootavad mind tuleval esmaspäeval külla kõik pered üle Eesti, aga mina külastan vaid kahte neist. Ärge muretsege, teiste juurde jõuavad paljud minu kolleegid. Nädala alguses rääkisin ühe endataolisega ja tema plaan oli viis mehist koputust eri ustele.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: