Sirje Piht usub abikaasa pääsemist

Enno Tammeri intervjuu Sirje Pihti, Kairi Leigeri, Ülo Veide, Illu Erma ja Ülo Kikasega

Sirje Piht, KAPTEN AVO PIHTI ABIKAASA

Tegi Witte raamat "Uppunud tõde" teile haiget, kiskus teie haavu lahti.

Ma imestan, et räägitakse haavade lahtikiskumisest. Kui kellelgi on need haavad kinni kasvanud, siis on väga hea, ta elab edasi ja kõik. Minu haavad on lahti ja ma ei leia, et see raamat teeks mulle rohkem haiget.

Mida uut leidsite?

Uut on tunnistajate jutus, mida pole keegi arvestanud. Minagi oleks ju nõus Lauri komisjoni aruandega, kui ei oleks neid fakte, mis raamatuski.

Tuukrite videovõtted on hämamine. Miks seda filmi tegelikult ei ole avalikustatud. Miks selle filmi puhul rõhutakse sellele, et on raske ja valus vaadata...Ei ole raske. Keegi ei ole minult küsinud, kas mul on raske vaadata.

Ma tahan näha seda filmi, tahan teada, kes on sillal, mis toimus autotekil, ma saan sellest teha oma järeldused...

Te olete ju näinud tuukrite filmi, vähemalt osa, mida lubati näidata.

Jah, olen näinud, on kaadrid baaridest poodidest. Ja väita, et pilt ei ole arusaadav, et ei saa aru, kes olid sillal või mis iganes – see on vale. Kui ikka on võimalik näha, millise kangusega alkoholi poes müüdi, siis arvan, et oli võimalik ka kindlaks teha, kes olid sillal. Kui seda oleks tahetud. Ma arvan, et tehti ka selgeks.

Aga ei taheta näidata?

Jah, aga miks? Ma tahan teada ja näha. Kui kõik oleks selgelt avalikustatud, siis ei tekiks ju igasugu ulmejutte. Aga praegu on Rootsi riik võtnud seisukoha, et teatud asjad on vaja salastada. Miks ometi.

Witte kirjeldab, kuidas kapten Pihti nägid pääsejate hulgas Saksamaal olnud eesti meremehed. Ning viitab, et on kaks erinevat filmi. Üks mida nägid mehed Saksamaal ning millel oli Piht ja teine, väidetavalt sama filmilõik, mida näidati ETV-s, kuid millel mehed ei tundnud Pihti ära.

Kapten Moik helistas mulle kella kolme ajal päeval ning andis toru üle meestele, kes tõesti nägid. Nad ootasid oma abikaasasid ning nad tõesti väga täpselt jälgisid. Nad ütlesid mulle, et pildil oli Avo Piht...

Nad ei saa ju eksida, nad ju peaksid tundma Pihti.

Peaksid tundma küll. See oli vist 2. oktoobril kui helistas Rein Lang kukuraadiost, et meil on võimalus ETV-s vaadata seda filmi, kus arvatakse, et minu abikaasa on peal. Lang viis mind ETV-sse ja vaatasime seda filmi. Aga sel ei olnud mitte mingit mõtet, sest seal ei olnud Avo Pihti taolist inimest.

Pärast uurisin, kes pani selle pundi kokku, et näidata seda filmi ETV-s. Ma ei jõudnud vastuseni. Ma ei tea, kes oli idee autor. Juures oli ka Eesti Merelaevanduse kaadriametist Toomas Songi.

Tagantjärele saab ju seda mõtestada, et teile tahetigi näidata, et kapten Piht ei ole pääsenud.

Just nimelt. Aga kes tahtis mulle seda selgeks teha.

Seda filmi, mida teile näidati, nägid ju ka samad meremehed.

Jah, nad jõudsid Turusse, see oli vist novembri lõpp või detsembri algus, kui Turus oli mingeid tööülesandeid täitmas ka sama Songi ning ta oli filmi kaasa võtnud. Ma ei tea kas omaalgatuslikult või kellegi korraldusel. Ta näitas seda filmi ning need mehed helistasid kohe Tallinnasse. Nad ei saanud mind kätte ja helistasid kapten Moigi abikaasale, et kuule, helista ruttu Sirjele, et jumala eest see ei ole see film, mida me Saksamaal nägime.

Nad üsna täpselt oskasid võrrelda, nad isegi käisid kohti vaatamas. Väita nüüd minule, et ma ei ole täie mõistuse juures või need mehed ei ole ...

Mitu neid oli?

Neid oli neli.

Neli meest, kes korraga nägid Avo Pihti.

Jah.

Ja tundsid teda.

Just.

Te elate viis aastat usus, et teie mees on elus.

(Vaikus. E.T.) Kuidas ma nüüd üt-len....Ega ta tõesti helista Väino Karmile, kes politseist uuris seda, ta ei helista ka minule kui abikaasale. Informatsiooni edastamiseks on teisi variante, ning ma arvan, et seda peaks küsima kaitsepolitseilt.

Te usute, et Avo Piht on elus?

Ma ei spekuleeri.

Teil on andmeid, et ta on kaitsepolitseisse endast märku andnud?

Ma ütlen veel kord, et küsige nende käest, kas nad on uurinud ja mismoodi see asi edasi arenes

Kuid mismoodi see kõik teie jaoks arenes?

Minu jaoks on ilmselge, et ta on pääsenud.

Ilmselge?

Ilmselge. Ma ütlen veel kord, küsige kaitsepolitseist. Mida nemad kui uurijad ütlevad. Mina olen abikaasa.

Kas seda, et teie mees on elus, ütleb teile süda või veel midagi?

Olgu see minu teada. Räägin, et sel juhul ei helista Avo Piht, et kuule tead et ma olen siin või seal.

Need on teised variandid ja mida teab kolm inimest, seda teab kogu maailm.

Mind inimlikult painab, et kui teie mees on elus, et kuidas on võimalik ära olla ja mitte anda endast märku. Ta ju teab, et teda oodatakse.

Selle peale ütlen, et keegi läks suitsu ostma ja tuli ka 19 aasta pärast toatuhvlites tagasi.

Raamatu pealkiri on "Uppunud tõde". Kas tõde on uppunud?

Ei, ma ei usu seda, et täiesti uppunud on. Me ei tea ju tegelikult, kus on teine kapten. Öeldakse, et lepiti kokku, et ta oli sillal. No kuulge, mis tähendab, lepiti kokku, et oli sillal. Täiesti mõistetamatu.

Te tahate, et uuritaks veel, et tõde alles selgiks.

Tegelikult pidanuks laeva kohe üles tõstma. Võiks ka praegu seda teha. Kui tõsta, siis võib olla inimesed rahunevad, lõppevad need kuuldused, kuigi see on kulukas kuulduste lõpetamise variant. Aga ikka võib olla saaks midagi selgemaks.

Te ootate tõde?

Mina ootan tõde. Saan aru, et see ei too tagasi inimesi merepõhjast. Aga sellega leppida, et hukkus üle 800 inimese ja kuidagi moodi rahvale midagi hämamisi rääkida... Ei saa leppida.

Ma tahan teada, mis oli põhjus. Mõtlen, et ei taha olla laste nahas. Need poisid tahaks praegu isa tuge ja nõu või need tüdrukud tahaks ema sülle pea panna. Kui need lapsed suuremaks saavad, siis nemad ei tarvitse anda rahu hämavale suhtumisele, hämavale tõele.

Teie jaoks on ilmselge, et mees elab...

Jah.

Kuid miks te ei tee kellelegi selgeks: on vaja otsida, on vaja mees tagasi tuua.

Olen käinud, ja oi kui palju kirju oleme saatnud. Aga oleme jõudnud selleni, et kui midagi enamat teha, oleks vaja raha.

Põnevusromaanides tuuakse kadunud mehi tagasi.

Jaa, tuuakse. Aga ma tuletan teile veel kord meelde meest, kes läks suitsu ostma, ja tuli ise 19 aasta pärast toatuhvlites tagasi.

On jäänud veel 14 aastat.

Tegelikult on see viis aastat ka väga kiirelt läinud. Uusi raamatuid tuleb kirjutada, seda tuleb hoida pidevalt soojas. Kes ei taha, ärgu lugegu.

Ootate mehe koputust uksele.

Igasugu variante on elus. On ju võimatuid asju, esialgu võimatuid, mis pärast saanud võimalikuks. Paljud arvavad, et ma pole normaalne, aga olgu.

Vastupidi, teie silmi vaadates...

Olen täna väsinud.

Ei, te näete väga hea välja ning teie silmades peegeldub, et tõesti usute, et teie mees elab...

Te tahate öelda, et jumal kui loll, et isegi silmadest on näha. Kas nii?

Ei, ma tahan öelda, et teil on naise silmad, kes teab, et tema mees on elus.

Kõik variandid on elus olemas ja võimalikud.Mulle ütles kunagi väga hästi Kadi Alatalu, kirjeldades, et see võib tõeks saada. Mina ütlesin talle vastu, et Kadi elus ei ole nagu filmis. Ning tema siis, et Sirje, kõik filmid on tehtud elu järgi.

Kairi Leiger, ESTONIA ESIMESE MEHAANIKU LEMBIT LEIGERI ABIKAASA

Kas taas kord Estoniast kirjutatu häiris teid, kiskus haavad lahti.

Ei häirinud. Ja viis aastat on ka mööda läinud. Aeg teeb tahes-tahtmata oma töö. Ma sain mõned üksikud uued faktid raamatust enda jaoks.

Seoses sellega, et raamat kirjutab, et teie abikaasa võis pääseda.

Jah.

Mida?

Näiteks, et olid mingid toimikud, kusagile oli saadetud järelepärimine minu abikaasa kohta.

Järelepärimine, kus Rootsi politsei palub uurida, kas Leiger on päästetute nimekirjas. Vastus jäi aga kadunuks.

Jah, vastused olevat kadunud. Rootsi politsei oleks ju võinud omal ajal märkida, et oleme teinud sellised ja sellised uurimised ning need ei ole midagi andnud.

On õige, et teile teatati, et teie mees on elus.

Jah. Seda teatati algul kapten Moigi sugulasele.

Tema omakorda helistas teile ning te pidite mehele vastu minema. Mees pidi tulema lennukiga.

Jah, sain teate, et mingit erilennukit pääsenutega ei tule, et tuleb SAS-i tavaline reisilennuk ning selles on ka minu abikaasa.

Millega hiljem on teile põhjendatud, selgitatud, et pandi püsti mingi ilmatu lootus, ja ei kedagi.

Põhjendanud ega selgitanud pole keegi.

Siiani?

Jah. Ega saagi aru. See inimene ei helistanud ju ise politseisse, et oleks tahtnud asja uurida. Tol päeval, 1. oktoobril helistati temale koju Rootsi politseist ja teatati, et minu mees on elus.

Mingit segadust Rootsi politseis ei olnud. Seal oli Leigeri nimi, sünniaasta taga koos nende isikute koduste kontaktnumbritega, kes olid tema vastu omal ajal huvi tundnud.

Ise usute, et ta võis pääseda, et teie mees võib olla elus

Võib. No kuidas sai nii palju fakte inimese kohta tulla.

Teie mehega seotud seigad on kummalised. Kuid viis aastat on möödas, millega seletada, et kui ta on elus, miks ta siis ei ole kontakti võtnud.

(Vaikus. E.T.)

Praegu ei taha midagi ette võtta, otsima hakata, uurima hakata, kus mees ikkagi on. Või pole see enam võimalik?

Ei usu.

Samas usute, et mees pääses. Kui pääses, siis mis võib olla selle taga, et ta ei anna endast märku.

See saab olla midagi, et oli vaja teatud hulk inimesi kõrvale hajutada.

Et nad teadsid midagi?

Jah, et neil on mingi info. Eks osa muidugi sattus lihtsalt kurva juhuse tõttu sellesse võimalike pääsejate hulka. Et nad olid teatud inimeste tunnistajad. Mõtlen neid noori tüdrukuid, õdesid Veidesid.

Pärast seda kui lennujaamas selgus, et meest ei ole, püüdsite selgemaks saada, miks teid eksitati.

Kulutasin siseministeeriumi uksi, Rootsi saatkonnas käisin.

Keegi ei osanud midagi öelda?

6. detsembril olin Rootsi saatkonnas, võetakse kaust lahti, seal on nimekiri, jõutakse Leigeri nimeni ja selle taga on OK ehk et pääsenud. Ehk, kui see vale oleks, oleks keegi võinud ju selleks ajaks kasvõi mingi punase juti peale tõmmata sellele OK-le ja öelda, et see on vale.

See nimi ja see OK ei saa olla ju juhuslik?

No keegi oleks võinud selle viie aasta jooksul öelda, et oi mina ütlesin selle nime, mina selle. Aga siiamaani korrutatakse ju, et igaüks ütles oma nime ise. Ma usun ka, et keegi teine ei saanud seda öelda ning saan aru ka, et ei aktsepteeritud sellist asja, et keegi pääsenu ütleb kellegi teise nime, et kuulge, ma olin selle ja sellega koos.

Te elate usus, et üks päev astub mees uksest sisse?

Lootus on, aga kas tema jalg Eestimaa pinnale tuleb, ma ei tea...

Ülo Veide, TANTSIJATEST KAKSIKÕDEDE HANKA-ANNIKA JA HANNELY ISA

"Uppunud tõde" räägib, et teie tütred võivad olla elus.

See on mulle kõige tähtsam.

Te ise elate usus, et teie tütred on elus?

Ikka, ikka. Mulle edastati teade, et nad on elus.

Millal? Kuidas?

Ma ei saa seda öelda. On kolmandad isikud, keda ei tohi reeta. See jääb praegu tagataskusse.

Kuid mis võib siis olla see põhjus, miks neid varjatakse, peidetakse.

Ilmselt nad sattusid Leigeri ja Pihtiga ühte parve. Oli vaja need mehed peita ning oli vaja ka tunnistajad peita.

Ma vaatasin Sirje Pihti silmi ja mul oli tunne, et need on naise silmad, kes teab, et tema mees on elus.

Väga võimalik.

Ma ei näe teie silmi, sest räägime telefoni teel. Kuid te olete väga kindlalt veendunud?

Me oleme veendunud.

Kuid kas ei peaks siis midagi tegema, midagi ette võtma, abi paluma, et otsitaks tütred üles ja toodaks tagasi.

Jäme ots on puhtalt Rootsi sõjaväe ja vastuluure käes. Kui nemad avalikustavad andmed, siis ei oleks vaja ka mingeid erilisi uurimisi. Kui Rootsi ühiskond suudaks nad nurka suruda.

Te ootate tüdrukuid koju?

Ja ikka ootame, elu lõpuni ootame.

Kui teiega ühendust võeti, kas siis teate ka, kus nad on?

Ilmselt neid viiakse ühest kohast teise.

Aga see ikkagi oli kindel märguanne, et tüdrukud on elus?

See tuli ikka vastavast instantsist.

Instantsist?

Jah.

Mitte eraisikult?

Mitte.

Kui kaua selline varjumine kesta võib?

Üks kahest, kas see lugu tuleb avalikkuse ette või lihtsalt aeg teeb oma töö. Nii kümme või ka kakskümmend aastat peab mööda minema.

Illu Erma, LAEVAARST VIKTOR BOGDANOVI ABIKAASA

Kiskus "Uppunud tõde" teil haavad lahti? Tegi teile haiget?

Ma ei ütleks, sest need haavad ei olegi kinni kasvanud. Mõte tegeleb sellega ju kogu aeg.

Mulle isiklikult see raamat haiget küll ei teinud. Ma pigem jõudsin Witte mõttekäike ja väiteid lugedes järeldusele, et leian täpselt samu seisukohti, mis tekkisid mul päris algul, kohe pärast õnnetust. See on kõige hämmastavam. Minul ei olnud ju siis mingeid fakte. See oli ilmselt tollal selline kas enesekaitse või intuitiivne teadmine.

Ei ole midagi valesti väites, et teie abikaasa võis pääseda ja on elus.

Minu enda jaoks ei ole see võimalus kunagi maha maetud. Mul endal on see sisetunne kogu aeg olnud. Eks jah, psühholoogid seletavad seda mittetunnistamisega.

Minu sisetunne ei ole sellega leppinud, et teda ei ole. Aga see ei ole nii-öelda aktiivne teadmine. On selline äraootav olek. Olen loomult fatalist, et ei kiirenda asjade kulgu, lasen asjadel olla omasoodu, vaatan, mis tuleb.

Igal juhul on märke, mis andsid alust sellise sisetunde tekkeks?

Jaa. On väga vastukäivad hetki. Ametlikult kadus ta nimekirjast üsna kohe.

Aga mulle tuli teateid nii siit kui sealt, et on pääsenute hulgas. Siis tuli sotsiaalministeeriumi faks, kus ta kirjas kui leitu. Arstid ütlevad seepeale, et kui leitu, siis peab olema kas haavatud, aga mitte surnud.

Oli ka nii, et õnnetusele järgnenud teisel päeval viidi terminaali teade, et üks inimene ütles, et oli Viktoriga koos haiglas. Pärast see inimene Viktori vennale eitas seda. No ega lähe torkima, kui inimene ise ikka ei paku informatsiooni, siis ei kaeva temalt midagi välja.

Ja Viktor oli ka olnud siseministeeriumi nimekirjas märkega OK, et pääsenud. Ta oli Rootsi nimekirjas pääsenuna, Soome politseis pääsenuna.

Oktoobri keskel vapustasid kõige rohkem Soomes ja Rootsi ajalehed, et ainukese ohvitserina pääses. Kõik see oli kummaline ja arusaamatu.

Nii see sisetunne tekkis ja kasvas ka veendumuseks.

Kuid mida teile seletati, kuidas on võimalik sellisel kujul pääsenuna kirjas olla?

Keegi ei anna selget vastust küsimustele, kes ikkagi oli sel ajal nimekirjade koostaja, kes pani selle nime. Seda oleks ju võimalik kindlaks teha.

Need nimed ei teki ju iseenesest.

Just nimelt, nimed ei teki iseenesest. Politsei võimaluste piires on täiesti reaalne kätte saada, kes kuidas koostas, kus esimesena tekkis.

Paraku kõik otsad jooksid justkui sohu. See tekitabki tunde, et midagi on väga imelikku, et see ei ole lihtsalt puhas õnnetus

Praegu usute tõepoolest et teie mees on elus?

Mu sisetunne usub ja mu mõistus väitleb vastu ning räägib tõenäosusest ja nii edasi. Mu sisetunne pole hetkekski lakanud seda uskumast. See on selline konflikt iseendas.

Kuidas te seletate enda jaoks, et ta pole viie aasta jooksul kordagi püüdnud endast märku anda?

Tal on hämmastav võime tabada alati kõige olulisemat ja teha äärmiselt mõistusepäraseid otsuseid, jättes emotsioonid kõrvale.

Kui ta on tõesti elus, siis võib ju nii olla, et märkuandmine ei ole soovitatav, et see võib kahjustada perekonda. Kui nii, siis ta igal juhul jätab kõrvale isiklikud emotsioonid.

Te ei välista võimalust, et ühel päeval koputab teie mees ukse taga.

Mina ei välista. Vähemalt ma julgen seda loota. Ma võin ju elada muinasjutus, kui see mu elu kergendab.

Maailmas juhtub kummalisi lugusid. Olen kuulnud, see oli vist küll Pakistanis, et üks kapten oli viis aastat kadunud, oli maha maetud, peied peetud, ja siis astus ta uksest sisse. Tegu oli olnud riikliku saladusega, mees oli olnud kusagil Aafrika väikeriigis .

Kui ei ole fakte, mis väidaks vastupidist, siis miks mitte uskuda seda, mis on endale meeldivam uskuda.

Ülo Kikas, TÜÜRIMEES KAIMAR KIKASE ISA

"Uppunud tõde" häirib teid?

On väga palju vastamata küsimusi ning keegi peab ikkagi selle suure saladuse ikka kergitama. Selleks on ka seda raamatut vaja.

Mis on vastamata küsimused?

Kasvõi tuukriülevaatus. Ei ole ju üldse kindel, kas kapten oli sillal.

Olen seda filmilõiku näinud, kuulda on, kuidas tuukrid räägivad, et on üks keha, aga ei näidata mitte midagi. Miks räägitakse kinnikatmisest. Ja muidugi need inimesed, kes on kadunud, kuid päästetute nimekirjas.

Te ei taha uskuda kõige lihtsamat – et oli tõsine mereõnnetus?

Olen ise 30 aastat merd sõitnud. Töötan praegu ka vanemtüürimehena peaaegu sama tüüpi laeval. Olen selle laevatüübiga seitse aastat kokku puutunud. Need ei ole nüüd nii nõrgad asjad ka, et kui tekib suur laine, siis kohe õnnetus.

Olen nii suure kui ka väikese laevaga neist samadest kohtadest üle sõitnud, muidugi võib seal laine olla suurem kui mujal, aga ei usu.

Laeval oli kaks kaptenit korraga peal. Iga kapten, seda enam et tormise ilmaga oleks esimese kahtlase kreeni juures kindlasti silda tulnud ja midagi ette võtnud. Aga oli kaks kaptenit. Lasta lihtsalt juhtuda, et ei võeta midagi ette... See on mõeldav, kui juhtus midagi ääretult ootamatut. Aga me ei tea ju, kes oli sillal, ja kõik silla ohvitserid on kadunud.

Teie meelest on mõeldav, et keegi tekitas tahtliku augu laevakerre.

Jah, keegi võis lasta augu sisse. Nad võisid kokku põrgata allveelaevaga.

Te meremehena ei võta tõsiselt põhjendust, et oli tugev lainetus ja nõrk vöörivisiir.

Ei võta jah. Et see kõik nii kiirelt juhtus, see on kuidagi uskumatu. Siin peab mingi suur saladus olema. Keegi aitas kaasa sellele õnnetusele.

Witte väidab, et ka teie poeg võis pääseda.

Ta oli neljas tüürimees, vahivahetus pidi algama kell üks öösel. Laev kadus ekraanilt pärast ühte. Nii et tema pidi olema sillal, kõrgel ülal. Aga välja pääsesid inimesed altpooltki.

Muidugi üks takistus võis olla, et ta tahtis päästma minna abikaasat, kes oli reisil kaasas.

Kaimar ei olnud esimeses päästetute nimekirjas, kuid 30. septembril kuulsid minu poja kolleegid ja merekooli kaaslased EstLines, et keegi tüürimeestest on veel päästetud. Helistasin kriisiabikeskusse ning mulle vastati – jah, Kaimar Kikas on päästetud.

Sõitsime koos naise ja tütrega kohale, vaadati uuesti üle ja tema nime taha oli kirjutatud OK. Kuid oli ka maha tõmmatud see OK.

Kuidas saab nii olla, mille alusel, küsisin. Siis üks sotsiaalministeeriumi töötaja vastas, et Rootsi poolelt Estline tuli faks.

Palusin oma silmaga näha. Aga seda faksi ei ole tänaseni leitud.

Väidetavalt tuli see faks, mille alusel märgiti OK nime taha 29. septembri öösel Rootsi Estlinest. Ning mõne tunni jooksul võeti maha, kuna tulid uued andmed peale.

Raamatus on, et Kaimarit nähti Lõuna-Aafrikas.

Jah, üks tema merekooli grupivend olevat näinud.

Te ise olete selle grupivennaga rääkinud?

Ma ei ole saanud teda kätte. Temaga suhtlesid Kaimari teised grupivennad, kuid siis ta tõmbus endasse, muutus kinniseks ega tahtnud enam sellest rääkida. Kuid samas oli ta Kaimari nägemist kinnitanud Veidedele. Mulle helistas Ülo Veide, et kas teile on juba räägitud.

Kuid muid märke peale võimaluse, et Kaimarit nähti, teil selle viie aasta jooksul ei ole.

Ei, muid ei ole.

Kas ei peaks midagi veel uurima, ette võtma, kasvõi tõesti väite põhjal, et osa inimesi pääses ja on elus.

Arvan, et täiendav tuukriülevaatus on küll vajalik. Ma ei saa aru, kuidas rootslased ei nõua seda, et selgitataks täpselt, kes oli sillal.

Kui ma saan teada, et Kaimar on sillal, siis on asi selge, ja sellega lõpeks väga palju küsimusi.