SLÕL: Pruugitud autode müüja pakub ujuvtransportööre
“Siin nad seisavad,” viipab Ilmar Priimets laoplatsil seisvatele rohekatele amfiibidele. Kohila alevi servas seisvad 19 amfiibmasinat on kaetud presendiga, nende mootorid on konserveeritud ja roomikusüsteemid õlitatud.
“Masinad on head,” kinnitab Eestis Corbexi kaubamärki esindava firma Pruss juht. “Ainult jõuallikas on kehvapoolne ega vasta ühelegi tänapäeva keskkonnanormile.” Venelased panid amfiibidele tanki T-34 kolmekümnendate aastate lõpus valminud mootorid. See ajab töö ajal välja sellist tossu, et võhik võib kahtlustada tulekahju.
Et firma pole amfiibidega aastaid midagi teinud ja laoplatsil on ruumi tarvis, otsustati masinad 150 000kroonise tükihinnaga maha müüa. BRC Autokeskus võttis asja enda korraldada ning kuulutas müügi välja. Mitu nädalat Internetis rippunud kuulutus on kokku toonud mitmeid huvilisi. Üks firma palus amfiibid koguni kuuks ajaks reserveerida. “Kui nad juuni alguseks välja ei ilmu, siis laseme masinad jällegi müüki,” ütleb Priimets. Mis firmaga tegu, seda ta ei ütle.
Sõdurpoistel oleks hea õppida
Et tegu on strateegilise kaubaga, siis on ujuvtransportööride müügil hulk piiranguid. Näiteks ei tohi sõjakaup sattuda ohtlikesse piirkondadesse ega ebastabiilsetesse riikidesse. “Pole võimatu, et me lõikame need lihtsalt vanarauaks. Sellest oleks kõige rohkem kahju,” nukrutseb elupõline tehnikamees. “Mõne amfiibi võiks kas või kaitseväele õppimisvahendiks jätta. Poisid saaksid hea juhtimispraktika.”
Amfiibide kõrval seisavad laoplatsil virnades omal ajal Venemaalt kokku ostetud sõjaväe pontoonid. Lõõtspillidena kokkuvolditud metallikolakad saab suurema vaevata lahti vedada ja nendest näiteks ajutise silla ehitada. Pontoonid praegu veel müüa ei ole, see metall ootab jätkuvalt paremaid aegu.
“Ka need on head asjad,” kiidab Priimets. “Nõukogude sõjatehnika oli üldse suhteliselt kõrgel tasemel. Kõik mis valmis ehitati, teenis puhtalt vallutamise eesmärki - kaitseks pole ju selliseid asju tarvis.”
“Päästke Võru linn!”
80ndate lõpus töötas Ilmar Priimets Talleksi peakonstruktorina. 1989. aastal rääkis insener Anto Juske talle, et kohe-kohe uputab umbekasvanud Võhandu jõgi Võru linna. Koos nutikate kolleegidega otsustas insener valmis ehitada ujuva süvendaja. “Viiskümmend aastat polnud Eestis ujuvaid süvendajaid nähtud,” meenutab Priimets. “Kõik napid veekogud süvendati kaldalt ühekopalise ekskavaatoriga.”
Nagu taeva kingitusena said Talleksi mehed pakkumise Krasnojarski laevatehasest. Sealses ettevõttes toodeti sõjaväe amfiibtransportööre PTS-M, kuid uutmise tõttu ei vajanud armee neid enam kuigi palju.
“Tänu tehnikaülikoolist saadud sapööriohvitseri koolitusele taipasin kohe, millega tegemist,” meenutab Priimets. “Soetasime Krasnojarskist
65 000 rublaga uue amfiibi ja Tðehhoslovakkiast ekskavaatori.” See esimene ja paraku ka viimane amfiibsüvendaja valmis Võru meeste tellimusel ja on tänaseni töökõlblik.
Krasnojarski laevatehasest soetasid firma Corbexi asutanud tehnikamehed veel 30 amfiibtransportööri. Esialgsed plaanid olid suured ja süvendajaid kavatseti ehitada kõikidele Eesti maakondadele, ent krooni tulek tõmbas plaanidele kriipsu peale. Juba soetatud ujuvtransportööridest ostis Krasnojarski tehas kümme tagasi, 19 aga seisavad tänaseni Kohila laoplatsil.
Ujuvtransportöör PTS-M
PTS-M on spetsiaalne, hea manööverdusvõimega, suurendatud läbivuse ja suure ujuvusvaruga roomikmasin. Kahe sõukruvi abil on see võimeline läbima kõikvõimalikud veetakistused ja seda ka 10tonnise koormusega. PTS-M võeti Nõukogude armee relvastusse 1960ndate keskel. Seda on kasutanud kõik endise Varssavi pakti maad, samuti Iraak, Süüria ja Egiptus. Masinat on edukalt kasutatud Küprose sõjas ja Suessi kanali ületamisel.
AS Pruss andmed
Allar Viivik
