Sõjahaudade kaitse seadus küttis riigikogus kirgi
Eelnõu eesmärgiks on reguleerida sõjas surma saanute säilmete kaitse vastavalt Eesti rahvusvahelistele kohustustele. Seletuskirja järgi võib sõjahaudadele kohane tähistamine ja austamine tingida ka seal paiknevate säilmete ümbermatmise, kui sõjahauad asuvad näiteks kohas, mis ei võimalda säilmete väärikat kohtlemist.
Väino Linde sõnul ei ole eelnõu koostamisel eeskuju otseselt võetud üheltki suurriigilt, kuid kaudselt on järgitud Saksamaa analoogselt seadust.
Eelnõu seaduseks muutumine kohustab maaomanikke hoolitsema näiteks metsades vm asuvate matmispaikade eest. Kuna Eestis on mitusada sõjahauda ja kalmistut, millest suur osa on ka sõjamälestiseks tunnistatud, oli siiani ümbermatmiseks kindlasti vajalik ka muinsuskaitse luba. Enam sellist luba taotleda ei ole vaja, kuid eelnõu autorid seda mälestise rikkumiseks ei pea. Ometigi möönis Väino Linde, et antud seisukohta on võimalik menetlemise käigu mugandada.
Linde sõnul on seadus esmajoones siiski haudade kaitseks, alles kolmas peatükk keskendub ümbermatmise küsimustele. Paragrahvis toodud punktide eest vastutab kaitseministeerium.
Küsimusele, miks on eelnõust välja jäänud suured kaitseväe kalmistud ja kas need kaitset ei vajagi, vastas Väino Linde, et antud kalmistud on juba teise seaduse objekt: „Meil on sõjahaudade kaitse seadus.” „Kas kaitseväe kalmistud ei ole sõjahauad?” küsis Marika Tuus, saades vastuseks, et tegelikult siiski ikka on, kuna seal on sõjas langenute säilmed.
Antud eelnõu ei käsitle mingil viisil ka hauarahu, mis tõstatas küsimuse, kas näiteks Tõnismäele maetud inimeste sugulaste arvamust ümbermatmise kohta ka küsitakse. „See ei ole eelnõu teema. Teadaolevalt on raske väita, kas ja kes on Tõnismäe monumendi alla maetud, nii on raske küsida kellegi arvamust,” vastas Linde, kuid ei välistanud, et põhimõtteliselt oleks ka loa küsimine võimalik.
