Korraga hakkasid kongressihoones liikuma säravsilmsed agitaatorid, kupatades rahvast bussidesse, et viia neid programmivälisele vene rahuingli avamisele. Selle kuldse skulptuuri kaheteistkümnemeetrise posti otsas kinkis Siófoki linnale vene keeles kirjutavate kirjanike föderatsioon koos arusaamatu taustaga heategevusfondiga. Kuju avati sovetlikus stiilis, ülistades ohjeldamatult Venemaad kui soome-ugri maailma keskust ja Vene-Ungari igikestvat sõprust. Kongressi ametlik keel – inglise – unustati seejuures sootuks. Eesti delegatsioon avamisel ei osalenud.

Arusaamatu seos

Tõnu Seilenthal selgitas, et nii Eesti kui ka Soome loobusid rahuingli skulptuurile omakeelseid tahvleid asetamast. „Samuti jäi arusaamatuks nii kuju kinkijate taust kui ka seos soomeugrilusega. Pealegi püüame siin kongressil edendada just inimeste emakeelset suhtlust ja kirjandust, mitte venekeelset,” ütles delegatsiooni juht.

Udmurdi memmedele ausammas igatahes meeldis, kuigi vene rahuingli seos soome-ugri liikumisega jäi mõneti arusaamatuks. Ungarlaste esindaja seevastu pidas kuju kitšiks. Annetajate esindajana avamisel kõnelnud Nikolai Droždovi sõnul on selliseid vene rahuingleid paigutatud juba kolmekümnesse maailma linna. Hämaras süttivad ingli jalge all punased tuled, pannes ta tööle meremärgina.

Aga õhtul kõlas oma identiteeti otsivate Venemaa soomeugrilaste (loe: paljuski ametnikega asendatud rahvaesindajate) sadakonnast suust üle Siofoki laul... „Katjuša”, mida saatis tundeline ringtants. Vägesid juhatas lõõtsa tõmbav endine Mordva kultuuriminister. Kui Viljandi folgi pealik Ando Kiviberg viimaks torupillil eesti polkat puhuma hakkas, oli järele jäänud vaid üks tantsupaar.

Eile jõudis kongressil sektsioonide töös osalejateni hulk eestlaste esitatud hõimutegevust edendavaid ideid. Soomeugrilasi õhutati algatama soome-ugri kultuuripealinnade liikumist, leidma ja kaardistama looduslikke pühapaiku ning tähistama hõimupäevi lippude heiskamisega. Ka soome-ugri võimaliku ühislipu idee tekitas hulga elevust.