Sõrves avati mälestuskivi Saksa sõduritele
Pronksi on raiutud rist ja sõnad: “Zum Gedenken der auf Sworbe im Herbst 1944 geffallenen deutschen Soldaten” (Sõrves 1944. aasta sügisel langenud Saksa sõdurite mälestuseks).
Mälestusplaat valmistati Saksamaal huviühenduse “Ösel 1941–1944” eestvõtmisel. Aluskivi, müraka rändrahnu toimetasid paari kilomeetri kauguselt Karuste külast Säärele Torgu valla hakkajad mehed. Kivi valis välja sakslastest abielupaar koos Torgu vallavanema Katrin Pihlasega.
Mitte lahkhelide loomiseks
Professor doktor Klaus Ritter tänas mälestuskivi avamisel abi eest Saaremaa muuseumi ja Torgu vallavalitsust. “Mälestuskivi ülespanek ei ole hinnangute andmiseks ega lahkhelide süvendamiseks. See on mälestuseks neile, kes selles mõttetus sõjas elu kaotasid. See mälestuskivi toob meile raskestimõistetavad ajaloosündmused lähemale,” mõtiskles dr Ritter.
Kunagise komandöri väitel peaksid sellised mälestusmärgid aitama paremini mõista elu ja surma olemasolu nüüdisajalgi. Kohaletulnud mälestasid leinaseisakuga Sõrve lahinguis langenuid.
Kunagine komandör ütles, et 1944. aastal oli ta viimaste hulgas, kes Sõrvest praamiga lahkus.
Eesti lennuväepoiste ajalootoimetaja Vaino Kallas tuletas meelde noorte eestlaste lahinguristseid Sõrves. “See mälestuskivi on ka Eesti lennuväepoiste mälestuseks, kes siin ägedates lahingutes langesid. Meid toodi siia Kuramaalt. Hajutatuna sakslaste sekka võtsime osa viimasest neljast lahingust. Kolm meie hulgast said surma ja kümmekond haavata. Keegi ei tea, kuhu meie võitluskaaslased on maetud, seega need pärjad ja lilled, mis me täna siia mälestustahvli juurde asetasime, on ka nende eesti poiste mälestuseks, kes siin elu kaotasid,” kõneles Vaino Kallas.
Mälestuskivi juures kõneles huviühingu “Ösel 1941–1944” juht dr Klaus Seeger, kelle isa Otto Seeger 60 aastat tagasi 23. septembril Torgus võitluses langes. Kirikuõpetaja Anu Konks kutsus säilitama rahu. Vaimulik tegi tänupalve soovides viimset rahulikku puhkepaika kõigile lahinguis langenuile.
Torgu vallavanem Katrin Pihlas lõpetas oma esinemise rahvatarkusega “Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta”.
Mälestusmärgi jalamile asetasid pärja Saaremaa Vabadusvõitlejate Ühingu mehed, lilled panid Kaitseliidu Saaremaa maleva pealik Toomas Luik ja paljud inimesed, kes olid tulnud langenutele austust avaldama.
Mälestusmärk püstitati maale, mida Torgu vallavalitsus taotleb munitsipaalomandisse.
Sõrve lahingud 1944. aastal
1944. aasta 8. oktoobrist 24. novembrini pidasid Saksa ja Nõukogude väed viimaseid
lahinguid Saaremaal Sõrve poolsaarel.
“See oli üks suur lööma, kus mõni nädalane paus vahele tuli,” ütles Saaremaa muuseumi
kultuuriharidustöö osakonna juhataja Raul Salumäe. “Täpset langenute arvu pole siiani isegi muidu täpsetel sakslastel,” lisas ta. Praegu arvatakse, et Sõrves võis hukkuda tuhat Saksa sõdurit, nende hulgas ka eestlasi.
Salumäe sõnul ei vasta aga tõele väide, nagu oleksid mõlemal poolel põhiliselt eestlased võidelnud. “Enamik olid ikkagi venelased ja sakslased, kusjuures Saksa poolel võitles ka venelaste nn vlassovlaste väeosa,” lausus Salu-mäe.
Suurim lahing Sõrves oli 8. oktoobri hilisõhtul ja ööl peetud
Tehumardi lahing, kus Eesti Entsüklopeedia andmeil hukkus ligi 500 võitlejat, kummalgi poolel üle 200.
1967. aastal Tehumardile püstitatud nõukogude monument ja matmispaik ei tähista tegelikult Tehumardi lahingut ja ei varja seal langenud Nõukogude vormis võidelnuid. Sambale kantud kirja järgi oli see püstitatud Saaremaa kaitsjaile ja vabastajaile 1941–45.
Saaremaa lahinguis langenutele on sakslased rajanud sõja-väekalmistu Kuressaare külje alla Kudjapele. Sinna on teadaolevatest haudadest langenud kokku toodud ja tahvlid täienevad pidevalt uute nimedega.
Anneli Ammas
