Sotsiaalsed pinged lämmatasid tänavu positiivse iibe lootused
Aasta alguse õhkõrn lootus, et Eesti iive võib tänavu plussmärgiga tulla, hakkab kaduma.
President Toomas Hendrik Ilves märkis möödunud nädalal ajakirjanikega kohtudes, et selleks aastaks prognoositakse isegi positiivset iivet. Kuigi president tugines meestearst Margus Punabi arvamusele, mis kinnitas jaanuaris positiivse iibe võimalust, pole Punab nüüd enam nii lootusrikas.
“Jaanuar oli kindlalt positiivne, veebruaris võis märgata siiski optimismi kustumist ja märts oli juba kehvake ehk eelmisega võrdne,” ütles Punab Päevalehele. Oma hinnangu andis ta sünde-surmi liites ja lahutades ning võrdles neid eelmiste aastate dünaamikaga.
Meestearsti sõnul oli positiivsete arengute kustumise põhjuseks eelkõige üheksa kuud varem tekkinud sotsiaalsete pingete kuhjumine.
Mullu septembris poja sünnitanud Gedi Org tõdes, et mullu Iirimaal töötades ja Eesti aprillisündmusi internetist jälgides käis tal peast läbi mõte, et ehk oleks õigem lapsega Iirimaale jääda. See mõte aga kadus: “Seal saab nn emapuhkuse raha kuus kuud, aga siin 18 kuud.”
Tuleval kuul oma esimese lapse sünnitav Darja ei arvanud, et mullused aprillisündmused või majanduslanguse prognoosid oleksid hakanud laste saamist pidurdama.
Rahvastik väheneb kindlalt
Rahvastikuministri büroo perepoliitika nõuniku Mare Ainsaare sõnul on kindel vaid üks: Eesti rahvastik väheneb. Iibe ehk sündide ja surmade vahe näitaja kohta ütlevad optimistlikumad prognoosid, et miinusiive võib väheneda mõne aasta taguse 3000 pealt 1000-ni aastas.
Demograafiainstituudi teadur Allan Puur tuletas meelde, et eestlaste iive on negatiivne olnud juba 1970. aastatest (Parandatud - toim). “Mõne erandaastaga,” lisas ta.
Puuri sõnul ei vaata rahvastikuteadlased iibe näitajaid peamise huviobjektina. “Olulised on protsessid, mis iibe moodustavad. Sündimustaseme näitaja, millega opereeritakse, on sündimuse summaarkordaja, mis mõõdab enam-vähem seda, kui palju lapsi sünniks nii- või naasuguse sündimusintensiivsuse juures keskeltläbi ühel naisel elu jooksul, kui sobiv re-Ïiim püsiks 15.–49. eluaastatel,” selgitas Puur.
Demograafi sõnul on see näitarv jõudnud 1,6 lapseni naise kohta – see arv arvestab sedagi, et ka Eesti hakkab läbima perioodi, kus sünnitamist edasi lükatakse. “See on Ida-Euroopa rahvaste hulgas kõige kõrgem, mida me ei ole endale väga teadvustanud, kuigi oleme selle tasemeni jõudnud juba mitu aastat tagasi,” ütles Puur.
Demograaf selgitas, et sündimuse summaarkordaja järgi jagatakse riike madalamaist madalama näitajaga riikideks, kuhu kuuluvad 1,3–1,5 piiridesse jäävad riigid. “Väga madalad on näitajad 1,3–1,5 ning Eesti on tõusnud juba mõõdukalt madala näitajaga riikide hulka, kuhu laias laastus kuuluvad ka meile lähedased Põhjamaad,” ütles Puur. “Kui Eesti näitaja suureneb 1,7–1,75 peale, siis see on juba positiivne.”
Kommentaar
Allan Puur,
Eesti demograafiainstituudi teadur
Eesti on ajalooliselt selline maa, kus üleminek reguleerimata sündimuselt reguleeritud sündimusele algas suhteliselt vara. See oli 1860. aastail ja lõpule jõudis enne II maailmasõda. 19. sajandi lõpus olid Eesti ajaloo suurimad sünnipõlvkonnad, kui aastas nägi ilmavalgust ligi 30 000 last (Parandatud - toim).
Pärast II maailmasõda jäi meil ära beebibuum. Sündimuse tase 1940. aastate lõpus ja 1950. aastatel oli maailma üks madalamaid.
Järgmine arenguvõnge sündimuses oli 1960. aastate teisel poolel alguse saanud alanemine, mida Eestis ei toimunud. Vastupidi, 1960. aastate lõpust alates läks põlisrahvastiku sündimus natuke üles ja püsis taastetaseme lähedal kuni 1990. aastate alguseni. (Parandatud - toim)
Suur tagasilangus tuli 1990. aastate algul, kui sünnitust lükati edasi. Praegu jätkub pidevalt naiste esimese lapse keskmise sünnitamisea tõus. Lääne-Euroopa kõrgema sünnitamiseaga riikideni jõudmiseks kulub meil ilmselt veel kümme aastat.
