TÄISMAHUS: Kahtlus rahvaloenduse turvalisuses: vastajaile avanes võõra inimese ankeet

E-loendusel juhuslikult võõrale ankeedile sattumine tekitab muret isikuandmete lekkimise pärast.
Statistikaamet lubab koos Webmediaga probleemi lahendada tänaseks, täidetud ankeedid on nende kinnitusel igal juhul kaitstud.

Eesti Päevalehe poole pöördus inimene, kes sisenes e-loendusele SEB panga kaudu ja sattus oma ankeedi asemel kontvõõra ankeedile. Täitmata küsimustikul olid näha inimese ees- ja perekonnanimi ning isikukood. Oma andmete lekkimise vältimiseks väljus inimene seejärel kiiresti leheküljelt.
Kaebusi juhtumite kohta, et inimene on e-loendusele sisenedes näinud kellegi teise nime ja isikukoodi, oli statistikaametile eilseks saabunud kolm. Ameti peadirektori Priit Potisepa sõnul kuvati seejärel ka veateade, kuid ta ei osanud öelda, kas sellises olukorras oli võõra ankeedi täitmine võimalik või mitte. Probleemi asuti tema kinnitusel kohe ka lahendama.

Öösel uuendati tarkvara

Statistikaameti andmetöötlussüsteemide osakonna juhataja Allan Randlepp lubas, et viga on tänaseks parandatud. E-rahvaloenduse tarkvara oli kavas uuendada eile kella 23-st südaööni ning muu hulgas parendati ka elukoha märkimise võimalusi, mis oli kasutajatele samuti muret tekitanud.
E-loenduse tehnilise rakenduse toimimise eest vastutavad statistikaamet ning IT-firmad Webmedia Group ja Quretec. Webmedia rahvaloenduse tarkvara toimimise üksuse juhi Martin Petderi teada on tegemist üksikjuhtumiga ning tema kinnitusel tagavad inimese andmete turvalisuse sisse- ja väljalogimine ID-kaardi või pangasüsteemi abil.
Süsteemi turvalisust kinnitas ka rahvaloenduse metoodika välja töötanud Ene-Margit Tiit, kelle sõnul võis võõra nime nägemine olla tingitud selle võõra inimese enda tehtud veast.
„Suure tõenäosusega ei olnud teine oma ankeeti kinnitanud või oli jätnud selle lõpetamata. Ja hetkel, kui süsteem oli üle koormatud, tekkis mingi lühis,” arutles Tiit. Süsteemi testimisel sellist viga ei leitud.

Automaatkontroll

Juba loendatud inimeste andmed jõuavad Tiidu sõnul serverisse turvakanalit pidi ja muudetakse pärast automaatset identifitseerimist anonüümseks – ankeedist lahutatakse inimese nimi, isikukood ja aadress. Inimsilm täidetud ankeete ei näe ja ka automaatne identifitseerimine on vajalik vaid selleks, et teha kindlaks, et iga inimese kohta oleks vaid üks ankeet.
„Nii pea kui ankeet on kinnitatud ja jõuab andmebaasi, toimub kõik automaatselt, võib-olla isegi momentaanselt,” ütles Tiit. Pärast andmete kinnitamist ei saa tema kinnitusel enam keegi neid isikuga kokku viia.

Turvalisuse tõstmiseks on Priit Potisepa sõnul piiratud ka nende inimeste arvu, kes andmetele üldse ligi pääsevad – neile 90 inimesele on rahandusministeeriumis ette nähtud eraldi tööruum.
Veebruaris tööle hakkavad rahvaloendajad kasutavad andmete sisestamiseks sülearvuteid ja peavad kogutud andmed päeva lõpus Tallinnas asuvasse andmekeskusesse saatma.
„Kui nad on andmed ära saatnud, siis ei saa nad ise ka neile enam ligi,” selgitas Potisepp süsteemi toimimist. See peaks ära hoidma ka isikuandmete ulatusliku lekke juhul, kui rahvaloendaja satub varguse ohvriks.
Eile pärastlõunaks oli loendatud üle 100 000 inimese. Andmete turvalisuse täielikuks tagamiseks paneb statistikaamet e-loendusel osalejatele südamele, et ankeedi täitmise järel tuleb veebiaken sulgeda.

Rahvaloendusest pääsu pole

Riikliku statistika seadus teeb rahvaloendusel osalemise kohustuslikuks kõigile Eesti elanikele ja vastama peab kõigile küsimustele, välja arvatud veendumuste kohta. Seega võib rahvaloenduse ankeeti täites hoida karistust kartmata enda teada vaid oma usulised vaated.
Statistikaameti peadirektor Priit Potisepp tõstis lisaks esile, et loenduse ankeedis on ka küsimusi, millele võib vastata variandiga „ei tea”. „Need on küsimused, kus vastuse mitteteadmine on arusaadav. Näiteks vanavanemate sünniriik – ei pruugi teada!” märkis ta.
Potisepa sõnul on rahvaloendus kõikne uuring, kus on vaja saada infot kogu rahvastiku kohta. „Seda tulemust pole võimalik saada viisil: ei taha, ei vasta,” lisas Potisepp.
Kui inimene jätab e-loendusel mõnele küsimusele vastamata, külastab teda veebruaris rahvaloendaja. Jätkuval mittevastamisel tehakse keeldunule ettekirjutus, mille täitmata jätmise korral peab inimene maksma sunniraha kuni 2000 eurot.

Miks rahvaloendust vaja on?

Hannes Palang
Tallinna ülikooli inimgeograafia professor

Jooksev statistika on jooksev statistika, kus võivad sisse tulla vead. Rahvaloendus on täielik ülevaade sellest, mis tegelikult riigis toimub. Iga peremees tahab ju aeg-ajalt teada, mis tema laudas toimub.
Need teemad, mis loenduses on, on sellised, mis muidu kuskilt välja ei tule ja mille kohta on vaja teada numbrilisi andmeid. Näiteks murraku kohta. Teema on üldteada, aga reaalseid andmeid ei tea keegi.
Rahvaloenduse andmeid saab kasutada igal pool, kas või regionaalpoliitika väljatöötamiseks. Näiteks kui inimesed on kirjas ühes vallas, aga põhimõtteliselt elavad mujal ja keegi seal vallas ei ela, siis pole sinna ju vaja midagi – koole või poode.

„Meie end loendada ei lase!”

30-aastane Tallinnas elav disainer Maari* on otsustanud, et tema end rahvaloendada ei lase. „Internetis ma ennast ei loenda ja kui rahvaloendaja peaks tulema ukse taha, siis ta sisse ei saa,” ütles ta.
Maari sõnutsi tegi ta otsuse end mitte loendada lasta siis, kui luges internetist rahvaloenduse ankeedis olevaid küsimusi. „Need küsimused – mis puudutavad näiteks pikaajalise tervisehäire olemasolu, rasedusi või usuteemat –, on minu jaoks too much,” ütles Maari, kes enda sõnul ei usalda piisavalt rahvaloendusel kogutud andmete turvalisuse kaitstust. „Ma pean privaatsust väga oluliseks ja ma pole huvitatud, et minu kohta sellised andmed lekiksid.”

Maari sõnul on riigil niigi olemas kõik elementaarsed andmed tema kohta. „Minu elukoht on registreeritud, ma maksan makse – see, et olen Eesti elanik, peaks olema näha ka elukoharegistri ja maksuameti andmetest,” ütles ta. „Ma saan aru, et statistiliselt võivad rahvaloendusel kogutud andmed olla tohutu huvitavad, aga ma kahtlen, kas kodanik sellest midagi võidab. Lasteaiakohti on ikka puudu.”
Maarit ei kohuta seegi, et inimesi, kes end loendada ei lase, võib karistusena oodata kuni 2000-eurone sunniraha.

Milleks loendada surnuid?

Samamoodi nagu Maari mõtleb ka 39-aastane kirjanik Margus*, kes on samuti otsustanud end mitte loendada lasta.
„Rahvaloendus on vajalik, aga praegune ankeet läheb liiga kaugele, soovides paljastada suure osa inimese eraelust,” ütles Margus. „Statistikud on hoogu läinud, aga unustanud, et iga küsitletav on elav inimene, kellel on eraelu ja tunded. Miks ma peaksin andma andmeid näiteks pikaajalise terviseprobleemi kohta? Kadunud vanavanemate kohta? Või miks küsitakse sünnituste arvu, mitte laste arvu? See küsimus võib olla valus inimesele, kes on lapse matnud, miks ta peaks seda meenutama? Rahvaloendus võiks ju loendada elavaid inimesi, praegu aga tahetakse loetleda ka surnuid!”
Margus tõi Eestile eeskujuks tänavuse Saksa rahvaloenduse, mis toimub registri põhjal, nii et reaalselt küsitletakse vaid 10% elanikkonnast. „Andmed minu kohta on olemas elanike- ja äriregistris, miks ei võiks neid registreid korda teha ja sealt andmeid võtta?” küsis ta. Margus ei usalda enda sõnul piisavalt rahvaloenduse andmebaasi turvalisust. „Riik võib palju asju öelda, ta ütles ka seda, et euro hindu ei tõsta,” meenutas ta.

Statistikaameti projektijuhi Kristo Mäe sõnul esines ka eelmise, 2000. aasta rahvaloenduse puhul üksikjuhtusid, mil loendamisest teadlikult keelduti. „Pärast suhtlemist rahvaloendaja või ringkondade juhatajatega said inimesed ikkagi kirja,” ütles Mäe. 2000. aasta rahvaloenduse puhul ei tekkinud vajadust ühtegi inimest karistada, ehkki seadus lubas võtta loendusest keeldujad haldusvastutusele.

Külli-Riin Tigasson

* Eesti Päevaleht teab Maari ja Marguse täisnime, kuid soovist allikaid kaitsta ei avalda neid.