TÄISMAHUS: Ligipääsuteeta suvilasse pääseb vaid helikopteriga
Ants Musta suguseid vargamäelikke vintskeid mehi nimetatakse reljeefseteks isikuteks. Oma tõe ja õiguse nimel on nad nõus minema läbi halli kivi.
Praegu pääsebki kaheksakümnene põdurate jalgadega Must oma pere suvilasse läbi aiaaugu ronides, sest maade erastamisega kaasnenud segadused ja kohtu aeglus on ära lõiganud läbipääsutee tema krundile. Krunt on, ametlikku teed pole. Ainus naabreid mittesegav võimalus on sinna pääseda helikopteri või paadiga.
Eelmise sajandi seitsmekümnendail ehitasid Mustad suvila Rahetsema paisjärve äärde aianduskooperatiivi maale. Krundile pääses üle maa, mille naaber on nüüdseks erastanud. 1997. aastal maade erastamise ajal kanti sama tee avaliku teena maakatastri plaanile. Ants Mustal on laual mitu suurt paberit, millelt võib seda näha. Aga pabereid polnud seni vaja, kuni Musta naabrimees läks manala teele. Naabri tütar Mari, kes palus oma perekonnanime lehes avaldamata jätta, elab alaliselt Eestist väljas. Suvilat kasutab kogu Mari suguvõsa.
Mari leidis, et tee Musta pere suvilasse ei peaks minema otse üle tema õue. Auto võib ohustada lapsi, väravad jäävad ripakile, muru saab kannatada. Ta pakkus lahenduseks teist aiaveert, kuhu võiks kahe peale uue tee ehitada. Seda, milleni vargamäelike tegelaste puhul võib viia ühine kraavikaevamine, teab aga eestlane nagunii.
Kadunud tee
Mari väitis, et tegi poole uuest teest valmis, kulutas hulga raha. Must teed ei kasuta ja keeldub ise tee-ehituse alla oma raha panemast, sest peab seda ebaõiglaseks. Nimelt lähtub ta õigustatud ootusest, et kui ta on mitukümmend aastat üle naabri maa käinud ja sõitnud, siis tahab ta seda teha ka tulevikus. Tõe nurgakiviks on kaart, kus on kirjas „avalik tee”.
Aga võta näpust! Kui keegi tahab seda teed näha maa-ameti avalikelt internetikaartidelt, peab ta pettuma. Musta suvilani viivat teed seal enam ei ole, kuigi katastriüksuse loomise aeg on nii paberil kui ka veebikaardil sama. Tõsi, aerofotodelt võib kunagist teed mõningal määral näha, aga kaartidelt on see kadunud nagu tina tuhka.
Mari läbipääsu oma suvila juurde Mustale otse ei keela, isegi värav on selleks taras ka vana tee sissepääsukohal olemas, aga värava ees seisab kivi. Nii eelistab Must oma suvilani jõudmiseks pigem aiaaugumeetodit. Ta ei jäta ka kasutamata võimalust teha värava avamist takistavast kivist pilti – mine tea, millal vaja võib minna. Maril jälle on oma õiguste eest seismiseks näidata pilte, kus Must on autoga läbi tema õue sõitnud ja värava sulgemata jätnud. Sõna sõna vastu, tegu teo vastu on kasvanud pinged, lahenduse võib tuua vaid kohus.
Maa-ameti pressiesindaja Agnes Jürgens selgitas: „Kinnisasja omanikul, kellel puudub ühendus avalikult kasutatava teega, on õigus nõuda juurdepääsu oma kinnistule.” Selleks on kaks võimalust: naabrite kokkulepe või kohtuskäik. Must andis asja kohtusse ja 20. juulist 2010 ongi see Tartu maakohtu menetluses. Protsess venib teokiirusel, kohtunikul on käsil 200 kohtuasja korraga.
„Kohus on seni andnud pooltele aega oma seisukohtade esitamiseks ja täiendamiseks, samuti võimaldanud neil pidada läbirääkimisi võimalikuks kompromissiks (mis ei õnnestunud) ning teinud eelmise aasta sügisel asjaoludest täpsema ülevaate saamiseks kohapeal paikvaatluse,” kirjutas venimise kohta pressiesindaja Krista Tamm.
Osapooltele on venimine tähendanud närvikulu, sest kohtu esindaja ühekordset kohalkäimist aasta eest ei saa pidada väga aktiivseks menetluseks. Kohtu pressiesindaja igatahes lubas Eesti Päevalehe pärimise peale otsust juba veebruaris.
Mis läks valesti?
„Ma ei süüdista Marit, aga tahan teada, mida tegin 1997 maad erastades valesti, et nüüd vintsutusi pean taluma,” küsis Must otsesõnu. Vastust pole anda kellegil.
Pärsti vallavalitsuses kehitati kadunud tee jutu peale õlgu ja arvati, et see võib olla maamõõtjate ja maa-ameti praak. Maa-amet arvab omakorda, et praaki võisid teha vallad, kes ei arvestanud omal ajal maid erastades ligipääsuteede vajadust. Kaardile objekti kandmisel ei ole iseenesest veel õiguslikke tagajärgi, anti teada.
Selliseid juhtumeid ja vaid helikopteriga ligipääsetavaid krunte leiab Eestis hulgi. Rääkimata kohtuukse kulutamisest. See on tagantjärele tarkus.
Muudatuste hapud viljad
Maareformi järel tekkinud kinnistutele juurdepääsu küsimus on paljudes paikades oluline probleem. Inimesed ei pääse enam oma kinnisasjale ligi. Varem kasutatud teed on nüüd eraterritooriumil, mille omanikud on tee kas täiesti sulgenud või ei luba oma maal asuvat teed naabritel enam kasutada. On tekkinud palju vaidlusi ja tülisid naabrite vahel, kellest ühed tahavad oma kinnisasjale ligi pääseda, aga teised ei ole rahul ega huvitatud sellest, et nende maal kulgevat teed kasutaksid ka teiste kinnisasjade omanikud. Kergemalt on pääsenud need omavalitsused, kes taipasid väiksemad teed tagastatava või erastatava maa piiridest välja jätta. Kus aga mõõdeti kohaliku tähtsusega teed eraomandi sisse, seal püütakse praegu sõlmida lepinguid teede avalikuks kasutamiseks. Paraku ei reguleeri ka praegune seadus piisavalt juurdepääsu problemaatikat.
Triinu Rennu, maa-ameti õigusosakonna juhataja kokkuvõte maareformi 20. sünnipäevaks novembris 2011
