Üldrahvalike talgute korras loodava rahvafilmi „Maailmalõpp” stsenaarium on oma staadiumi poolest selline, et päris nahka seda kirjutada ei maksa. Midagi seal on, mis arendades filmiks loo annab.
Kõigepealt žanrist. See on segu romantilisest komöödiast ja road movie’st. Et teekonnafilme on viimasel ajal püütud Eestis teha põhjendamatult palju ja komöödiat vähe, siis oleks kasulikum film tee pealt ära saada ja viia rohkem noore armastuse naljade juurde. Filmi läbiv koomiline konflikt ongi hüplev ja ebaühtlane.
Dialoogi hulk on liiga suur. Tahaks näha juba karaktereid ja ruumi visuaalselt. Millises kunstikeeles lugu toimuda võiks, on praegu veel selgusetu. Üldse on latramist palju. Näitlejal ja ka vaatajal oleks huvitavam, kui saab öeldud ilma sõnadeta.
Kuskil löövad välja paroodilised noodid, aga need on selline poolpeeretamine. Peaks olema selge sott: nüüd pilame seda. Kohe rasvaselt. Või siis loobuma.
Aeg oleks võtta punti lavastaja ja lasta temal asja enda poole kallutada. Äkki saab siis paremaks ja selgemaks.
Aga loe ise:
