Tunnustus: Ago Jaani on Peipsi järvega sõbrustanud 50 aastat
Kui 1992. aastal kirjutati alla piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsioon, siis sattus kujunevasse Eesti-Vene piiriveekogude-alasesse koostöösse ka Jaani. Algul mitteformaalselt, hiljem juba valitsustevahelise ühiskomisjoni Eesti poole sekretärina. Tänaseks on Jaani seda tööd teinud juba üle kümne aasta. Valgetähe IV klassi riikliku autasu teeninud Jaani ütleb, et lihtsamad probleemid järve ümber kahe riigi vahel on tänaseks lahendatud, jäänud on sügavam töö ja raskemad küsimused.
"Piiriülese koostöö juures on kõige tähtsam hea tahe ja vastastikune usaldus," märgib ta. "Meie puhul tuleb ka arvestada, et teiseks lepingupooleks on tugeva veemajandusteadusliku baasiga üsna enesekeskne suurriik, ja mõnikord annab see muidugi tunda."
Peipsi järv on suuruselt Euroopa neljas, kuid suurim rahvusvaheline järv, ühtlasi ka Venemaa piiriveekogu Euroopa Liiduga. Et tegemist on piiriveekoguga, tähendab see ka, et suurem osa kahe riigi vahelistest küsimustest puudutab inimtegevust, mille mõju järvele võib omakorda mõjutada oluliselt inimeste elu.
Peipsi vesikonnas elab peaaegu miljon inimest, Peipsi veel rajaneb kogu Narva jõel paiknev energeetika ja Narva linna veevarustus. Suurem osa sellest, mis Peipsi valgalal head või halba toimub, avaldub Narva jõe kaudu varem või hiljem Läänemeres.
"Peipsi on meie elukeskkonna oluline osa. Loomulikut saab suur järv osa oma probleemidega ise hakkama, aga tavaliselt ei saa veekogud hakkama suuremat seltsi inimreostusega," nendib Jaani. "Peipsi valgalal on kaks suurt linna. Tartu ja 200-tuhandese elanikkonnaga Pihkva. Tartu heitvete puhastamine on üldiselt heas seisus, ka Pihkva linn pingutab oma heitvete puhastamisega kõvasti, kuid selle linna heitveed lähevad läbi Pihkva järve ja Lämmijärve Peipsi järve. Nii on ka Peipsi järve lõunapoolse osa seisund oluliselt kehvem. Lisaks mõjutab Peipsit ajalooliselt kogunenud reostus ja veel paljud tegurid. Mitte alati ei õnnestu selles looduslikku ja inimtekkelist komponenti adekvaatselt eristada. See ei vabasta meid aga kohustusest negatiivset inimmõju vähendada ja tegus rahvusvaheline koostöö on selle üheks võimaluseks."