Vajadusel päevaga me jõuaks Sõrve tippu, kinnitas kaitsevägi Pärnust
On reede õhtu ja kell läheneb üheksale, paraadi peaproovi algusele. Rühmad üürgavad üksteisest ja lausvihmast üle.
“Esimene rühm on täna platsis kõige parem
Loogiline ka, sest ta on teistest parem
Meie kohustuseks teenida on Eesti riiki
Kaitsta tema piire, teda ümbritsevat tiiki
Kohustatud kaitsma oleme me selle lippu
Vajadusel päevaga me jõuaks Sõrve tippu
Kaitselahingus me kunagi ei taandu
Ükski võõra võim ei Eesti pinnal maandu
Ajalugu näitab, et me võime kõiki võita...”
Kapral Rauno Meitern raiub ridu ees ja rühm kordab mürinal. Kapral on ise selle rivilaulu autor! 24-aastane mees karastus enne kaitseväge Inglismaal koos teiste eesti meestega Triumphi mootorrattatehases – see, millest oli viimati “Pealtnägijas” pikk lugu – ja mujal ka. “Kuna mul jäi omal ajal keskkool lõpetamata, siis kõrgemat auastet kui kapral ei ole mulle veel antud, aga lõpupoole jagatakse auastmeid ka töötulemuste põhjal – ehk premeeritakse pärast vabariigi aastapäeva,” räägib tsivilistina oma neiule luuletusi vormiv pärnakast kapral, väljendades oma mõtted sõjameheliku otsekohesusega.
Vabaduse müra
Samal ajal istuvad naised Pärnus ühe spaa saunalaval, mõtted järgmises päevas.
- Kus neid reaktiivlennukeid näha saab?
- Lennuväljal vist.
- Siis ei saa ju seda näha, mis mujal toimub...
- Nad vist ikka lendavad linna kohal ka.
- Nad ütlesid jah, et kannatage see müra ära, et sellise müraga see vabadus meile tuligi.
Kuperjanjovlased, kes on üle aastate taas kord vabariigi aastapäeva paraadile toodud, võtavad koos ülejäänud tuhande ja pealt selle kaitseväelasega Endla teatri esisel platsil seisukoha sisse. Tänavatel seisavad vihma trotsides kümned pärnakad.
“Seda Eesti sõjaväge pole vaja. Kui sõjaks läheb, siis tuleb ju NATO – meie ei suuda siin midagi teha. Nii lihtne see tänapäeval ongi,” vuristab üks vihma trotsiv Pärnu noormees. “Ja sõda ei tule ka enam. Ei, kaitseväkke ma ei lähe – mul oma firma, kes seda vahepeal juhib!” lausub ta ja lisab siis hoopis vaiksemalt juurde: “Ega mind ei võetakski sõja-väkke.” Vihma käest varjule ta koos sõbraga ei kiirusta.
Soomukiga paraadile
Pikale tänavale veerevad soomukid ja kõik ülejäänud küm-ned, Eesti kaitseväe paraadil enneolematu hulk sõjamasinaid. “Atsihh! Atsihh!” kostab sõjatehnikaparaadi juhtsoomuki, scoutspataljoni pataljoniülema soomuki luugist väljas seisva pataljoniülema major Aivar Kokka suust. Vihma sajab üha tugevamini, aga soomukimeestel on jalad kuivas ja soojas masinas.
Neljal missioonil, Liibanonis, Bosnias, Kosovos ja Afganistanis käinud seersant Heiki Kõosalu heidab üle õla: “See on täis naiste auto. Automaatkäigukastiga. Vaja on vaid C-kategooria lube.” Sõdurpoisid ütlevad millalgi hiljem imetledes: Pasi liigub nii vaikselt, et tuleb selja taha, enne kui märkad. Kui platsilt kostab hümn ja majori luugist võib ka ülema laulu kuulda, jääb seersant vaikselt istuma.
“Ma parem ei räägiks,” sõnab seersant Afganistanis juhtunu kohta. Ütleb vaid, et kui rakett tuleb, siis käib see nii kähku, et ei saa arugi. “Sõduriõnne on vaja.”
Major Kokka annab käskluse ning kolonn asub prooviauringile ümber platsi.
“Sündmus on austav ja sümboolne, aga vastutuse koorma all ma küll ei värise, see ei ole keeruline,” lausub vihmast tilkuv major, kui lõpuks soomukisse oma istmele laskub. “Alati on huvitav, kui sõjavägi meeskonnana kokku tuleb – minu jaoks on selles tunda jõudu ja täna ka oli,” ütleb ta veel ja sätib end mugavamalt istuma.
“No eks hiljem teeme kompaniiülemaga nalja teemal, kas käsi kangeks ka jäi.” Major tõstab käe kõrva kohale õigesse kohta ja võtab hoiaku. “Esimene viis minutit oli raske, aga siis oleks võinud ükspuha kui kaua olla,” selgitab ta. Ta ei lase ligi kahtlusepoegagi, kas sellist suurt sõjalist paraadi on vaja. “Rivi on osa väljaõppest, paraad on kui sõjaline operatsioon, ainult vastaspoolt pole.” Nende sõdurite suhtes, kes ei taha paraadile tulla, rakendatakse “konsulteerivat juhtimisviisi”. “Et mis viga, miks ei taha minna või miks tahad minna... Teen praegu nalja,” lisab ta igaks juhuks.
Sõidame ringiga jõe äärde, kus seisab mereväe lipulaev Admiral Pitka. Kohe peaks algama peaproovi teine proov, kui tuleb käsk: proov lõppenud, poisid bussidesse ja öömajale.
Teretus oma tüdrukule
Ühisgümnaasiumi koolitädi on segaduses, kui surnupealuu-pataljoni tilkuvad mehed tulevad oma suurte kottidega koolimaja uksest enne kella ühtteist öösel sisse. Nii palju vormis noori mehi, kellegi poegi, pole koolitädi vist kunagi näinud. Ta kohe ei tea, mida nendega teha.
“Oleks võinud radiaatoritelt katted pealt võtta – oleks saanud paremini riideid kuivatada,” lausub ta lõpuks saaliukse vahelt sisse kiigates. Tädi enda lapsed tulid Tallinnast koju käima, et tähtsat päeva kodulinnaga kaasa elada.
“Väga vastik polnud – päris lõpus, kui juba täitsa märjad olime, siis oli vastik, aga täna oli juba palju parem kui varem treeningus – tunne hakkas tekkima, kui orkester mängis ja kõik üksused olid kohal,” jutustab jaoülem Maksim Putsenko sulaselges eesti keeles. Sillamäelt pärit noormees on õppinud kodulinna eesti põhikoolis ning lõpetanud Tartumaal Nõo reaalgümnaasiumi. 21-aastase noormehe vanemad ei hakka Sillamäelt Pärnusse sõitma, et poja tõenäoliselt elu ainukesele paraadile kaasa elada. “Televiisorist vaatavad kindlasti,” ütleb ta. Järgmisel päeval on ta pärast paraadi esimesel võimalusel koju helistanud, aga kahjuks ei olevat vanemad jõudnud teda teiste sõdurite seast märgata.
Koolimaja ukse taga teevad poisid veel viimased suitsud ja vaatavad ilmse kadedusega, kuidas ühte sõdurit on pruut vaatama tulnud.
Öö läbi möllab tuul akna taga, aga kui poisid kell seitse äratatakse, särab päike ning taevas on sinisest sinisem. Paraadi alguseni keskpäeval on parasjagu aega, nii et Pärnu noormees reamees Heiki Tang jõuab pooleks tunniks taksoga koju kihutada. “Sain tüdrukule tere hommikust soovida. See oli lisapauer. Kohe uue hooga paraadile,” rõõmustab reamees.
Paksult rahvuslikke tundeid
Pärast kella kümmet hakkavad Pärnu tänavad täituma. Prouad on rõdukujulise monumendi avamiseks esiritta pingile istet võtnud, küünlad ja sinimustvalged käes. Tasapisi hakkab kuurortlinna õhk patriotismist tiineks muutuma. Samal ajal kui president ja kõik teised tähtsad riigitegelased on tuhandete inimeste silme all avanud Endla teatri rõdu kujulise samba, on ülejäänud linn täitunud rahvamassiga. Mõni vannub ikka ka, kui paremat kohta otsides massi sisse kinni jääb. Igal sammul komistavad paraadilised üksteise laste vankritesse – piinlik küll, aga väikseid lapsi kärudes ei jõua enam keegi erilise tähelepanuga hellitada.
Platsilt kostab ülemjuhataja Laaneotsa kärisev hääl, kui ta elu pikima paraadirivi läbi käib ja paraadiks jõudu soovib. “Jõudu tarvis!” hõikavad mehed.
“Pooleldi oli tunne, et kaua siin seisma pean, ja pooleldi ikka mõtled ka, mida see kõik sinu ja Eesti riigi jaoks tähendab. Eriti mõtlesin seda kindral Laaneotsa kõne ajal, mis oli vägev, pilkas julgelt Teise maailmasõja eelseid poliitikuid, et need vastu ei julgenud hakata,” võtab jaoülem Putsenko hiljem kokku. “Natuke pikk oli, aga väga palju huvitavaid asju ütles – pani mõtlema. Eriti need Lennart Meri sõnad, et iseseisvus püsib niikaua, kui püsib tahe võidelda riigi eest.”
“Päike hakkas silma paistma, panin silmad kinni ja kuulasin – nii sai kõnele paremini keskenduda,” lausub reamees Tang.
Kapral Meitern imestab, kui kiiresti paraad läks. Reamees Tang aga uhkustab, et presidendi tervitusele kõlas kuperjanovlaste suust vastuseks proovi ajaga võrreldes hoopis võimsam hüüe.
Reamees jõudis täpselt meelde jätta, et just Rüütli ja Nikolai tänava nurgal hõikas ema ja tüdruk talle nimelise tervituse. Kogu kesklinn on täis sõjamasinaid, mille kabiinides istuvad igas pikkuses poisid-tüdrukud. “Törts! Törts! Törts!” kostab soomukitest pea lakkamatu signaal. Pärnakatele on imetlemiseks ja katsumiseks toodud 49 sõjamasinat.
