Üks Tamsalu elanik leidis hiljuti oma ehitusjärgus majast kolm kassipoega, kelle oli maja seinavoodri vahel ilmale toonud teab kust pärit kass. Kuna enda perre ei saanud kassihakatisi jätta, soovitasid loomakaitsjad leitud kassidest teavitada valda, kes vastutab selle eest, et hulkuvad loomad varjupaika viidaks või uue omaniku leiaks. Vald aga ei tahtnud kassipoegadest midagi kuulda ning leidjal soovitati nad kas ise hukata või varjupaika toimetada. Loomulikult polnud leidja nõus probleemi oma kulu ja kirjadega lahendama ning oli sunnitud lõpuks kassipojad lihtsalt kastiga vallavalitsusse viima. Kuigi sealt kinnitati hiljem, et väikesed miisud leidsid omale omanikud, kahtlustab leidja, et tülikaks osutunud loomadest saadi lahti muul moel.

Teine näide on pärit Viljandimaalt, kus ühte vallavalitsusse pöördus kodanik, kes oli leidnud kassi. Looma võttis valla keskkonnaametnik viisakalt vastu ja lubas asjaga tegeleda. Kohalikku varjupaika kass aga ei jõudnud ja ta leiti hoopis mõni aeg hiljem naabervalla poe juurest näljasena toitu nurumas.

Kulukas probleem

Ühe Pärnumaa vanaprouaga juhtus aga nii, et tema hoovi tuli koer, kes ei tundunud välimuse järgi metsik, vaid lihtsalt kodust putkanu ja eksinuna. Proua pöördus valda ja esmalt ei tahetud seal penist midagi kuulda. Vallal varjupaigaga koostöölepingut polnud ja nende haldusalas käis hulkuvate loomade probleemi ikka kohalik jahimees lahendamas. „Kuigi selline isetegevus on lausa kriminaalkorras karistatav, siis vallaametnik seda ei teadnud ja see näitab ilmekalt taset, mis nii mõneski omavalitsuses valitseb,” nentis Eestimaa loomakaitse liidu juht Heiki Valner. Lugu lõppes aga hästi. Aktiivse vanaproua kartuses vallaametnikud koera ei hukanud ja teda hoiti vallamaja puukuuris. Lõpuks ilmus välja lastega noor pere, kes oli uitama läinud kutsat meeleheitlikult taga otsinud.

Seadus nõuab, et hulkuvate loomadega tegeleb kohalik omavalitsus ja leitud lemmikloomad tuleb toimetada varjupaika. Seejuures peab vald varjupaigale maksma looma äraviimise eest ja 14 päeva hoiutasu. Kui näiteks kassi varjupaika suunamisel tuleb välja käia sada või veidi enam eurot, siis hulkuva koera puhul veelgi rohkem. Et iga looma mujale sokutamine tähendab korralikku säästu, ei taha ükski ametnik loomulikult avalikult tunnistada.

Valner märkis, et omavalitsuste hädakisa, et riik paneb neile küll kohustusi, aga vahendeid ülesannete lahendamiseks ei anna, ei vasta tõele – tegelikult annab riik raha ka loomadega tegelemiseks. „Paraku on kohapeal prioriteedid teised ja hulkuvate loomadega tegelemiseks mõeldud raha kulub näiteks kas või lumekoristuseks või koolimaja katuse lappimiseks,” ütles Valner. „Omavalitsused ignoreerivad probleemi ja üritavad igal võimalusel kulude katmise ikka loomast teatanud inimese kaela veeretada.”

Valneri hinnangul võiks probleemile lahenduse leida, kui nii-öelda loomaraha eelarvetes jälle eraldi ridadel välja kirjutataks. „Siis kaoks võimalus ka seda piskut teiste asjade peale kulutada ja lõpuks hakkaksid ka omavalitsused seadust täitma,” tähendas ta.

Harjus pea 4000 hulkurit aastas

•• Tallinnas ja ka selle ümbruse omavalitsustes hulkuvate kasside ja koertega tegelevasse Tallinna loomade hoiupaika satub igal aastal ligi 4000 looma. Hoiupaiga juhataja Larissa Kozõreva tõi esile, et näiteks mullu oli nende hoole all enam kui 1100 koera ja üle 2500 kassi. Tänavu on nende juurde jõudnud veidi üle 600 peremeheta koera ja ligi 1000 kassi.

•• Seejuures katab omavalitsuselt saadav raha vaid veerandi hoiupaiga eelarvest, ülejäänud osa loomade ravimise, hoidmise ja uue kodu leidmisega seotud kuludest kaetakse annetustega.

•• Tallinnas, kus sel aastal on hulkuvate loomadega tegelemiseks eelarves ette nähtud ligi 307 000 eurot, tuleb hulkuvatest koertest-kassidest, aga ka enda kaduma läinud lemmikust teatada, helistades hoiupaiga ööpäev läbi töötavale infonumbrile 631 4747.