Vanavanemad korraldavad õpilaste helkurite kontrolli
Eesti vanavanemate ühingu liikmed korraldavad järgmise nädala hakul aktsiooni, mis peab meenutama lastele helkuri kandmise vajadust.
Ühingu juhi Andres Ergma sõnul seatakse esmaspäeva või teisipäeva hommikul 25 kooli peaukse juurde vanavanemast vabatahtlik, kelle ülesanne on kontrollida helkuri või helkurribade olemasolu kooli saabuvate laste riietel.
Koolijuhtidega lepitakse kontrolli korraldamine sel nädalal eraldi kokku, helkuriaktsioonis osaleva vanavanema tunneb ära neoonvesti järgi. “Tegime möödunud aastal, kui lapsed tulid jõuluvaheajalt, ka samasuguse kontrolli ja vähestel lastel olid helkurid,” ütles Ergma.
Vanavanemate ühingu eestvedaja sõnul valitakse koolid, kasutades politseiprefektuuri andmeid jalakäijatele ohtlikumatest teeületuskohtadest. “Valime kohad, kus liiklus on tõesti tihe,” ütles Ergma. Hämaras kehvasti liikluses välja paistvat õpilast võib vanavanem kinni pidada vaid hetke, et tuletada meelde helkuri vajalikkust.
Positiivne vastukaja
Järveotsa gümnaasiumi direktor Siret Paasmäe polnud vanavanemate valveüritusest veel kuulnud, ent tervitas algatust. “Väga positiivne,” leidis ta. “Õpilastel peavad olema helkurid, see kaitseb neid.”
Poolesaja liikmega Eesti vanavanemate ühing on lisaks helkurikontrollile korraldanud liiklusteemalise joonistusvõistluse Põhja-Tallinna ja Haabersti lasteaedades ning teeb samasuguse tänavu Kristiines ja Mustamäel. Kolmandat aastat kooliaasta alguses pealinna tänavatel liiklusohutusprojektis “Lase laps turvaliselt üle tee” osalemise eest avaldas ühingu liikmetele tänavu septembris tänu president Toomas Hendrik Ilves.
Vanavanemate algatust patrullida oma lapselaste koolide juures tunnustas ka Põhja politseiprefektuuri korrakaitseosakonna politseidirektor Tarmo Miilits. Kaks korda nädalas on üleprefektuuriliste politseioperatsioonide raames helkurikandmist kontrollinud ka politsei.
Linnas piirdutakse manitsuse ja helkurijagamisega. “Asulatevälisel teel oleme karmid,” ütles Miilits. “Lastele trahvi ei tee, aga oleme neid isegi koju sõidutanud ja vanematega rääkinud.”
