Varased pojengid ja iluõunapuud
Iiriste, liiliate ja flokside seas puitunud vartega liike ei ole. Pojengide (Paeonia) mitmekesises perekonnas aga leidub isegi tõelisi põõsaid. Kogu maailmas tuntakse 33 liiki pojenge. Euroopa on neist kümne liigi kodumaa, ameerika ja kalifornia pojeng kasvavad Põhja-Ameerika lääneosas lubjarikkal pinnasel. Lillede keeles väljendab pojeng häbelikkust ja häbitunnet.
Anomaalse pojengi ja põõ-saspojengi juurepreparaate kasutatakse rahvameditsiinis valu, põletiku ja kõrge vererõhu puhul. Hiinas aga peetakse pojengi rikkuse ja ilu sümboliks ning põõsaspojeng (P. suffruticosa) naudib rahvuslille staatust. Serbias on rahvustaim kolmetine pojeng. Eesti aedades on kõige populaarsem tumesametpunaste täidisõitega varajase pojengi (P. officinalis) sort “Rubra Plena”. Valgeõielise pojengi (P. lactiflora) valgete, roosade ja punaste liht- ja täidisõitega sorte armastatakse samuti, aga need õitsevad juuni teisel poolel ja juulis. Tänavu puhkes kõige varasem pojeng õide juba 11. mail.
Täidisõielistest pojengidest õitsevadki varem looduslikud lihtõielised liigid. Suure uhke roosa või valge õiega on väga varase õitsemisega äraspidimunajas pojeng (P. obovata) ja tillilehti meenutavate niitjate lehe-hõlmadega ahtalehine pojeng (P. tenuifolia).
Looduslikud pojengiliigid on küll varajased õitsejad ja eredate õitega, kuid õitsemise aeg on neil palju lühem. Sügisel uhkeldavad paljud liigid avanenud viljast välja paistvate korallpunaste või ereroosade kõluseemnetega.
Pojeng võib aias ühel ja samal kasvukohal ilusasti õitseda sada aastat järgemööda. Taimele valige päiksepaisteline suurte puude juurtest või sirelihekist kaugemale jääv paik. Istutusauk täitke viljaka kompostmullaga. Värsket sõnnikut ei maksaks pojengile pakkuda, see lõpeb juurte mädanemisega. Pojengide kasvatamisel on veel üks tähtis tegur – õisi erinevatelt taimedelt vaasi lõigates peab lõikevahendit piiritusega desinfitseerima. Muidu võime tahtmatult levitada ka kodustes tingimustes ravimatut pojengi viirushaiguse tekitajat.
Õunapuud
Õunapuid (Malus) leidub põhjapoolkera parasvöötmes 55 liiki. Viie õunapuu liigi kodumaa on Euroopa. Eestis kasvab looduslikult metsõunapuu, mis on looduskaitse all. Õunapuu on pirnipuu lähisugulane roosõieliste seas, kuid õunapuu õietolm on kollane, pirnipuul aga purpur.
Haljastuses koguvad populaarsust iluõunapuud. Sageli küsivad inimesed, kas nende viljad kõlbavad ka süüa. Kõlbavad küll, aga on väiksemad, kõvemad ja hapumad kui aedõunapuusortidel. Seevastu õitsevad iluõunapuud enamasti igal aastal, õitsemine on rikkalik ja kollased või punased viljad püsivad puul söögiõuntest kauem, vahel uue aasta või kevadeni välja. Minu iluõunapuu lemmiksort on “Van Eseltine”. Puhkedes on õied tumeroosad, mis muutuvad päevadega heledamaks. “Van Eseltine” õienupud on nagu fuksial, rasked ja rippuvad, poolenisti täidetud. Puu ei kasva väga suureks ning on meie talvede suhtes leplik.
Kui ruumi on vähe, sobivad eesaeda soolopuuks kitsa võraga “Red Sentinel” ja “Red Obelisk”. Kitsama võraga on ka sügisel kaua püsivate kuldkollaste väikeste õuntega “Golden Hornet”. Uhkesti õitseb tumepunaste õitega, Eestis aretatud “August Vaga”. Iluõunapuude seast on valida isegi rippuva võraga nn leinaõunapuu sorte (“Red Jade” jt).
Suureks ja laia võraga puuks kasvab ida-mariõunapuu (M. baccata). Alles hiljuti sai eestikeelse nimetuse meil haruldane jaapani õunapuu (Malus x micromalus). Kes aga tahab istutada paradiisiõunapuud, peab taimeärist küsima sorti “Dolgo”. Üleni tumepurpurpunase lehestiku ja tumepunaste õitega on iluõunapuu “Royalty”.
