Vene väliskomisjoni juht hindab suhteid halvaks
Täna oodati teid väga Okupatsioonide muuseumi juures, kuid sinna te ei jõudnud.
Ma ei tea, et meid seal oodati (see oli ametlikus programmis – A.A). See polnud meie programmis. Giid küsis, kas sinna minna või mitte, aga otsustasime, et ei lähe.
Milles küsimus?
Selles, et Venemaa ei pea seda perioodi okupatsiooniks ja loomulikult, austades Eesti poole vaatenurka, vähemalt suurema osa Eesti elanike vaatenurka, leiame, et kõigepealt tuleb meie ühise ajaloo asjus selgusele jõuda ja siis juba nimetatud muuseumi külastada. Me pole veel sellise staadiumini jõudnud, et asjaomaseid otsuseid vastu võtta.
Kuidas jõuda selgusele ajaloos, kui Venemaal ja Eestil on selles erinevad vaatenurgad? (Postimehe küsimus)
Väga lihtsalt. Lõpetada poliitiliste süüdistuste esitamine. Ajalugu vajab loomulikult selginemist. Meil on väga keeruline ajalugu. Meil on tõesti rida asju, mida on veel väga raske ümber hinnata. Sel lihtsal põhjusel, et paljud asjad meie ajaloost puudutavad elavaid inimesi. Inimesi, kes pole üldse süüdi kuritegudes, mille pani toime endine kommunistlik reiim. Need on vanema põlvkonna inimesed, kelle elu on väga raske olnud, nii moraalses kui ka materiaalses mõttes. Ainus asi, mis neist paljudel on, on ettekujutus, et nad elasid oma elu ausalt. Et nad teenisid ausalt oma kodumaad.
Meil on veel vaja aega, et et i-le punkt panna ja reaalselt oma ajaloos selgusele jõuda, kuid see aeg pole veel käes.
Mis aga puutub Eestisse, siis mulle tundub, et teie satute teise lõksu. Te tahate väga ajalugu ainult oma soovi järgi ette kujutada. Paljusid sündmusi vaatate must-valgelt. Teie arusaama järgi on Eesti ja eesti rahvas väike, kuid uhke, kes Nõukogude Liidu kuritegude pärast kannatas. Te sulete silmad teistele sündmustele.
Mõistan väga hästi, miks see nii on. Teil on tõesti vaja igati oma rahvuslikku identiteeti ja iseseisvust kinnistada. Täiesti normaalne, kuid näen, et siin ratsutatakse kuldsel keskteel eesmärgile jõudmata.
Tinglikult rääkides on teie jaoks absoluutse tähendusega 2. veebruar 1920. aastal, mil sõlmiti Tartu rahu. Tegelikult oli see allkirjastatud ebaseadusliku bolševistliku valitsusega ja ajal, kui territoorium polnud kontrolli all ning oldi valmis andma mida iganes, et võimu säilitada. Nad olid valmis igasuguste otsusteni minema.
Kui Eesti räägib näiteks, et kokkulepe Nõukogude Liiduga 1939. aasta septembris oli Eestile peale sunnitud, olen sellega täiesti nõus. Aga vaatame Tartu rahu Venemaa jaoks? Kas see polnud mitte juhuslikult Venemaale peale sunnitud? Ilmselt samuti oli. Räägimegi siis, kes ja kunas mida tegi.
Või räägime 1930. aastate sündmustest. Eesti ajaloos esitatakse pidevalt versiooni, et Eestis oli demokraatlik ja vaba riik, aga totalitaarne Nõukogude Liit hävitas selle.
Kuid Eesti polnud 1930. aastail sugugi nii demokraatlik riik.
Või räägime neist 80 000 kutsealusest, kes läksid teenima SS-vägedesse, kes andsid vande Hitlerile. Saan aru, et neid peetakse nüüd Eesti iseseisvuse eest võitlejateks. Aga loeme selle vande teksti. Seal on öeldud, et täidetakse Adolf Hitleri käske. Sedagi peab teadma.
Neil teemadel peaks rääkima ekspertide, teadlaste tasemel. Kõiges muidugi kunagi kokku ei lepi, aga mingis osas võiksime ühise vaatenurga leida. Võiksime alustada sellest, mis on meie koolide ajalooõpikuis kirjutatud. Rääkisin sellest täna Marko Mihkelsonile ja olen oma Leedu kolleegile sama pakkunud. Palusin meie haridusministeeriumilt, et võetaks üks ametlik Venemaa 20. sajandi ajaloo õpik ja saadetaks Leetu, et nad annaksid oma hinnangu faktidele, millega nad nõus pole. Samuti vastupidi. Neist analüüsidest lähtudes võiks mingite ühiste arusaamadeni jõuda. Nende õpikute najal kasvab uus põlvkond.
Alles siis, kui see etapp on läbi, kui meie ajaloolased on enam-vähem ühesugusele ajaloopildile alla kirjutanud, siis sel alusel võime teha poliitilisi järeldusi. Ma ei arva, et meil on lõplik tõde teada.
Kas piirileping tuleb ja millisel kujul?
See on allkirjastamiseks valmis.
Eesti on selle tegemiseks juba ammu valmis.
Pakume, et see allkirjastataks Moskvas kohtumisel kolme Balti riigi presidendi ja Venemaa presidendi vahel 10. mail. Moskvasse kogunevad sel ajal rohkem kui 50 riigi juhid. Teiste riikide esindajatega selliseid kohtumisi kavas pole. Pakume ainukest eraldi kohtumist Balti riikide kolme juhiga. Ütleme, et see on väga helde pakkumine. Olen rõõmus, kui suudaksime need lepingud allkirjastada. Aga mul on hoopis küsimus, et mis juhtub Eestis pärast seda.
Mis mõttes?
Jääb alles Eesti põhiseaduse teine paragrahv, kus on viide Tartu või Jurjevi kokkuleppele, mis näitab piiri teises kohas. Eesti põhiseaduse 23. paragrahvis on aga viide, et Eesti ei kirjuta alla kokkuleppeid, mis räägivad põhiseadusele vastu. See on juriidiline tupik.
Minu arusaamise järgi säilib Eestil teoreetiline võimalus esitada tulevikus Venemaale territoriaalseid pretensioone piirilepingule vaatamata. Kui mitte praegu, siis näiteks saja aasta pärast. Meie jaoks Tartu või Jurjevi rahuleping ei kehti.
Mis ajast saadik?
1940. aastast, hetkest, kui Eestist sai Nõukogude Liidu osa. Pärast seda lepingut pole.
Miks peab ilmtingimata Moskvas selle piirilepingu allkirjastama? Võiks mõnes teises pealinnas?
Räägime ju kahepoolsest dokumendist. Miks peaksime seda kolmanda riigi pealinnas allkirjastama?
See pole ajaloos sugugi harv nähtus!
Hea küll. Miks me Moskvas kirjutada ei või? Kas oleme teineteise vaenlased?
Küsin lihtsalt, kas selline võimalus oleks?
Minu arvates annab võidu 60. aastapäev meile kõigile erakordse võimaluse lõpetada minevikus tuhnimine ja hakata edasi liikuma. Hea küll, võime anda meie ajaloole moraalse hinnangu. See polnud kerge ja see polnud paljuski õiglane. Aga kui Eesti suhtub edaspidigi Venemaasse kui endisesse Nõukogude Liitu, siis meie suhetes arengut ei tule. Aga oleme valmis edasi liikuma.
Ütlesite, et ajalugu tuleb alles selgeks saada?
Seda küll, aga ajaloolised arusaamatused ei peaks meie tulevikku segama. Teeme kaasajas normaalset koostööd. Teie küsimus on, kuidas võiksite 9. mail Moskvasse sõita, sest ajaloo asjus on meil erinevad arusaamad. Mina näiteks tulin Tallinna. Ei võrdle ennast küll riigipeadega, aga peamine on tulla siia erimeelsustele vaatamata, sest meil on vaja dialoogi, et tänaseid ja homseid küsimusi arutada.
Milliseid probleeme näete Eesti ja Venemaa vahel? (Postimehe küsimus)
Esmajärjekorras 1991. aasta 13. jaanuaril sõlmitud riikidevahelise kokkuleppe täitmisel. Minu jaoks on arusaamatu, et kui see dokument on alles ja sellel on kahe riigipea allkirjad, siis miks ei täideta selle peatükki, kus on mustvalgel kirjas, et kõigile Eestis või Venemaal elavatele kodakondsuseta inimestele antakse see nende soovi alusel.
Kui analüüsida Eesti ja Venemaa suhteid, siis on need kõige halvemad viimase 15 aasta jooksul, kogu iseseisvusaja jooksul.
Mis ajast?
Viimase poolteise-kahe aasta jooksul on suhted halvenenud. Meil oli tunne, et ilmingud, mida meie peame Eesti–Vene suhetes negatiivseks, põhiliselt need, mis puudutavad venekeelset elanikkonda, olid seotud teie püüdega oma iseseisvust ja identiteeti kindlustada.
Kuivõrd me seda ka ei kritiseerinud, leidsin vähemalt mina sisimas sellele põhjenduse. Arvasin, et kui Eesti astub Euroopa Liitu ja NATO-sse, siis usaldamatus Venemaa suhtes ning osa inimeste viha venelaste kui rahvuse vastu läheb üle. Juhtus vastupidi, hakkasite Venemaad ja tema rahvast hoopis vähem armastama. Sellest ei saa aru.
Kas piirileping ja poliitiline deklaratsioon on seotud või mitte?
Ma pole läbirääkija, kuid leian, et igal juhul vajame dokumenti, mis võtaks kokku meie omavahelised poliitilised suhted. Et oleme sõbralikud riigid ja tunnustame vastastikku iseseisvust. See võib olla tagasiminek 1991. aasta kokkuleppe juurde või ka poliitiline deklaratsioon või lisa piirileppele. Kuid mitte midagi omada, siis seda on liiga vähe.
KOMMENTAAR
Tähtis on, et me kohtume
Marko Mihkelson, Riigikogu väliskomisjoni esimees
Miks see kohtumine just nüüd aset leiab? Esiteks seepärast, et kaks komisjoni on kokku leppinud, et saame vähemalt korra aastas kokku.
Kui oluline persoon on Vene välispoliitikas Konstantin Kossatšov? Tema puhul on tegu selgelt ühe välispoliitika kujundajaga Venemaal. Riigiduuma väliskomisjoni esimehe koht on väga oluline. Meil on olnud selle lühikese aja jooksul, mil tema on olnud väliskomisjoni esimees, päris mitmeid konstruktiivseid kohtumisi. Ei maksa muidugi luua illusioone, et me võiksime kiirelt leida ühisosasid – suhted on sedavõrd palju täis negatiivset energiat ja kõik võtab aega. Tähtis on, et kohtume ja räägime. Isegi kui jääme väga selgelt erinevatele positsioonidele. Ma ei kujuta ühtegi teist viisi, kuidas võiks Eesti ja Vene suhteid normaliseerida, kui poliitikud omavahel ei suhtle.
