Võhma supiköögi viimased päevad

Pärast lihakombinaadi seiskumist Võhmas on sealne paarituhandeline elanikkond hakanud vaikselt elu rööbastele tagasi seadma. Aiamaal kasvab tomat, kurk, kartul ja tööotsijad on käinud tööotsimisreisidel Viljandist Tallinnani. Supiköögi sadakond klienti peavad aga sügisest supimaterjali ise poest ostma. Linnavalitsus enam sooja sööki ei jaga, selle asemele tulevad abirahad.

Pärastlõunane supiköök endise lihakombinaadi lasteaias on inimtühi, kui kokatädi välja arvata. Potis aurab 107 portsu tasuta kehakinnitust. üksik külastaja, kes lõpuks ämbriga sisse astub, tunnistab: "Mind juba tänaval hoiatati, et zhurnalistid on jälle kohal, et ära mine, teevad pilti. Mina ei karda, las pildistavad. Olen korralik ja kaine." Talong läheb supijagajale, supp abivajajale.

"Kuule, kus nimekiri on?" hõikab toidujagaja taharuumi. Nimekiri on kadunud. "Mis siis ikka, näod on ju enam-vähem meeles," nendib kokk ja jagab talongide alusel edasi. Uksest siseneb veel üks klient.

"Ega ma endale vii, naised-lapsed tahavad, et suppi käiksin toomas," on meesterahvas lillelise piimaämbriga tagasihoidlik. Häda ei anna häbeneda. Linnavalitsuse templiga supitalong rändab külmkapi peale teiste talongide sekka. Kuupäev on peal, järgmine päev tuleb juba uue talongiga tulla.

"Supiköök on lahti veel viimaseid päevi," räägivad= lasteaiatöötajad ja ei tea, kas rõõmustada või kurvastada. Vähemalt nii on lubatud. Kui linlased on paar kuud tööta olnud, hakkab riik neile toetust maksma. Septembris saab paar kuud täis.

Keskne baar Levika

Sadakond inimest supiköögi supi peal ei tähenda Võhma kaupmeestele midagi. Kuigi bussijaama vastas asuva nõukogudeaegse kaupluse teisel korrusel olnud restoran on ammu suletud, võib poode kohata kui mitte igas teises, siis igas kolmandas majas vähemalt ja nendes pakutakse ka süüa. Laes ripuvad kärbestest kubisevad kärbsepaberid, baarilaua taga käivad end näitamas ja teisi vaatamas küla- ja linnamehed. Keskpäevaks on sada grammi juba tehtud, mehi erutavad lähenevad valimised.

"Kui te mind valite, panen lihakombinaadi jälle käima," lubab linnamees. Maamehed jõmisevad kahtlevalt: kõlab nagu kellamees Lible lubadus jõgi tagurpidi voolama panna, et villavabrik seisma jääks. Ja lisab siis: "Mina olen alati opositsioonis, kas teate."

"Sina ei tea poliitikast midagi," läheb maameeste hari punaseks. "Sa ei tea isegi seda, kui pikk oli Lenin. Ja Hrushtshov, muide, oli kõigile kõrini."

Praesööjad saavad Võhmas lisaks kohalike poliitikute vaidlustele baaris ka täpset arvepidamist näha. Seal on veel moes arvelaud. Prae hind ei pruugi alati üks ja seesama tulla: müüja kaalub eraldi ära friikartulid, mis külmkapist võetud, siis kanakoiva ja kurgisalati ning pistab kaks esimest produkti mikrolaineahju soojenema. Vastavalt kaalule kõigub hind siia-sinna kümmekond senti, täpne arvestus tehakse kliendi silme all.

Ettevõtja Voldemar Koort

Tallinna tänaval, mis täidab rahuliku ja vaikse aedlinna peatänava ülesannet, on tomsawyerlik poistekamp pintsliga apteegiseina võõpamas. Neist möödub unise linna jaoks ebatavaline kabriolett-sportauto. Samal tänaval elab Võhmale tüüpiliselt kollases puumajas Voldemar Koort - ennesõjaaegne kohalik ettevõtja. Külaliste saabudes pühitakse kuivama pandud herned laua pealt ära pabertuutusse - lisaks pensinile tuleb ka aiapidamisega lisa teenida.

"Tulin Võhmasse 1925. aastal ja alguses siin kerge polnud, elu läks ikka päris näruks," võrdleb põliselanik Eesti Vabariigi algust ja praegust taassündi. "Ikka mitu aastat läks, enne kui inimesed maju ehitama hakkasid ja järjele said."

Kuigi tööd Võhmas suurt pole ja inimestel raha samuti, pole Voldemar Koort pessimist. "Riik on alles alguses, see viis aastat pole ju pikk aeg. Pensionäridel on maal natukene kergem, linnas aga tuleb üüri ka maksta ja toitu ise kasvatada ei saa. Riigimehed ehk lähevad aja jooksul targemaks ja pole vaja nii palju välismaa vahet sõites raha kulutada. Eks nad kardavad ikka seda idanaabrit ja sõidavad välismaal ringi, et abi saada."

Pankrotitegijatesse suhtub endine ettevõtja karmilt: "Enne sõda ikka pandi pankrotimeistrid trellide taha, nüüd on see nagu rohkem moeasi pankrotte teha ja tegijad on pärast veel rikkad ka."

Koort oli nõukogude võimu jaoks kohalik kulak, ikkagi mööblitööstuse omanik ja endise eksporttapamaja osanik. Siberisse sõit oli seega kindel. Kui inimesed harjusid kolhoosikorraga, liikus elu Võhmas tasapisi tõusujoones, inimesed hakkasid jälle ehitama. Hrushtshovi ei sallitud, sest tema nõudis iga ehitusmaterjali hankimise kohta täpset paberit. Paar maja võeti isegi käest ära, kui kõiki pabereid polnud.

"1945. aastal mind arreteeriti (olin veel omakaitses ka), 1956. aastal sain jälle siia kanti tagasi," kirjeldab vanahärra oma sundrännakuid. Lihakombinaat, kust läks kvaliteetne peekon Inglismaale, tootis nüüd rohkem ida poole.

"Enne sõda oli kontoripersonali vähe: direktor, raamatupidaja, kassapidaja ja sekretär. Nüüd on terve suur hoone neid täis," imestab Võhma pensionär. "eks see aitas ka pankrotile kaasa.

Omal ajal said lihakombinaadi töölised 70-80 krooni kuus, mööblitegijad 120 krooni. Vorstikilo maksis siis 40 senti, vargaid ei olnud ja lukke samuti.

Koolimaja

Lasteaiast supiköögiks muudetud maja kõrval asub Võhma gümnaasium. Direktor Tiiu Nõmm jalutab klassist klassi, kus õpetajad valmistuvad õpilaste vastuvõtuks. Direktor siseneb klassi, mille uksel on silt "1.b".

Klassis sehkendab päevikuvirnade taga õpetaja Kaie Aab.

"Meile tuleb kooli kohutavalt tarku lapsi," kiidab ta kõhklemata ülivõrdes. "Tulevad ja pannakse kohe teise klassi, sest oskavad juba lugeda ja kirjutada. Muidugi ütleb iga vanem, et laps on andekas, aga alati ei ole. Mõned aga on ja kohe eriti andekad."

Lapsi on Võhmas palju. "Kui ma käin beebiga Tallinnas, siis on see nii haruldane, et inimesed vaatavad järele, Võhmas on noori emasid lastega päris palju," räägib Võhmasse elama tulnud noor ema. Koolimajas ollakse nõus: "Imelik küll, rahvas rändab tööd otsides siit linnast välja ja müüb tühise hinna eest mugavustega kortereid, aga lapsi tuleb kogu aeg juurde. Ikka veerandsada õpilast on igas esimeses klassis."

"Come here, girls," kutsub silt poiste internaaditoa uksel. Tüdrukute poolelt lipsab välja ema lapsega. Aknast, läbi vitraazhi-imitatsiooni paistab Võhma ainus mägi, seegi tehislik. Kooli direktor lasi kunagi paneelmajade alt kogunenud mulla koolimaja taha kokku kuhjata. Võimumehed süüdistasid teda tollal Võhma pinnavormide muutmises.

"Muutsin jah pinnavorme," tunnistab Tiiu Nõmm, "aga nüüd on vähemalt koht, kust talvel kelguga alla lasta." Samal ajal sööstavad kunsttrampliinilt alla kaks jalgratturit. Kes ikka viitsib keset suve talve oodata.

Võhma gümnaasiumi direktor ei arva, et nende kool on kolkakool. "Kui Tallinnas on koosolek, siis istun ma kell 9 bussi peale ja 11 olengi pealinnas koosolekul," räägib Võhma suurima tööandja - koolimaja juht.

Lihakombinaat on unustatud

Rohtunud rada lihakombinaadi juures tallavad üksikud linlased. Värav on lahti, pääslas tukub valvur. Linnaelanikud on aiamaadel marju korjamas ja varaseid kartuleid võtmas, sest millestki peab elama. Mõned on elatunud naabriaia aiasaaduste vargusest, pahandavad võhmalased. Pankrotihaldur müüb samal ajal Võhma suurimat tööandjat, kuid ostjaid veel näha pole. Kohalikel elanikel on ettepanekuid: hiiglaslikust kontorihoonest passiks teha korralik hotell, tapatsehh võiks ju loomi eraldi edasi tappa ja töökodades saaks midagi muud peale liha tootma hakata. Kasvõi mööblit, mida Võhma üle 90-aastane elanik Eesti Vabariigi eelmise ärkamisaja alguses tegi.

KAIDO EINAMA