Võimu teenindav puhkekodu Lohusalus läheb müüki
Kompleksi rentija sulgeb talveks räämas ruumid, sest kardab suurt kahjumit
Lohusalu mändide vahel asuva puhke- ja konverentsikeskuse värvikas ajalugu on jõudnud pöördepunkti – valitsus tahab maha müüa mereäärse kinnistu, kuhu eelmise riigikorra ajal lihtsurelikel pääsu polnud.
Kunagise ministrite nõukogu pansionaadi hiilgeajad on jäänud 15-20 aasta taha, kui puhkekoht oli vaid nõukogude nomenklatuuri käsutuses.
Lohusalu tegid lisaks kaunile mererannale ihaldusväärseks erivarustusega köök ja luksuslik teenindamine ning tollal ainulaadne vesiravila. Kompleksi juurde kuulus IV haigla järelraviosakond, mis pakkus oma patsientidele näiteks vesimassaazhi protseduure.
Kui ENSV ajal pääsesid Lohusalu valvatud kinnisele alale end kosutama vaid väljavalitud, siis nüüd on seal juba aastaid saanud puhkamas käia kõik soovijad.
Viimased aastad tegutseb kompleks Lohusalu puhke- ja konverentsikeskuse nime all.
Kui peamaja ümbrus oma hoolitsetud muru ja puhta rannaliivaga on endiselt kutsuv, siis tubades ja kahes saunas hõljub 80-ndate aastate vaim.
Nii mööbli kui sanitaartehnika iga küünib paarikümne aastani, siin-seal koorub seintelt krohvi ja värvi. Vaatamata sellele leiab Tallinna külje all olev Lohusalu endiselt rakendust seminaride ja nõupidamiste paigana. Siin on riigiasju arutanud valitsusliidud ja nõu pidanud erakonnad.
Kahe aasta eest andis riik Lohusalu kompleksi 30 aastaks rendile OÜ-le Delikaat, kes paneb puhkekeskuse 1. novembrist kinni. "Sulgeme ajutiselt, et saada selgust riigi plaanidest. Enne kui pole teada keskuse uut omanikku, pole mõtet sinna raha sisse panna ega kahjumit toota," ütles firma tegevdirektor Jaanus Lill.
Maja pole Lille sõnul mõtet suurte kulutuste tõttu talvel töös hoida. Perioodil, kui keskus on sisuliselt tühi, küünivad küttekulud näiteks 60 000-70 000 kroonini kuus.
Kompleks vajab Lille sõnul suuri investeeringuid. "Maja välisilmel pole veel väga viga, aga kiiresti tuleks korda teha siseruumid, katus, küttesüsteemid," märkis Lill. Tema hinnangul on Lohusalu kompleksil suur perspektiiv. "Tallinn on lähedal, samas võimaldab see koht privaatsust. Kõige paremini toimiks asi tervise-, puhke- ja konverentsikeskusena. Siin annab spikerdada Pärnu või Haapsalu pealt. Need kohad on näidanud, et inimesed on valmis oma vaba raha tervise peale kulutama," rääkis Lill.
Juba nõukogude ajal Lohusalus administraatori ametit pidanud Ilme Koinberg soovib, et müügiasi kiirelt laheneks. "Kohalikele inimestele jääks töö alles, kui ümberkorraldused sujuvalt toimuksid. Muidu peavad siit kõik inimesed minema linna tööd otsima," ütles Koinberg.
Koinberg kardab ka, et kompleks hakkab kinnipaneku järel kiirelt lagunema. "Esimesel õhtul võivad tulla poisikesed ja aknad sisse loopida, nagu juhtus vesiravilaga," ütles ta. "Koht ise on suurepärane. Inimesed räägivad, et siin on juba õhk nii hea, et seda annab müüa. Saime just sel suvel hoo sisse. Esimest korda töötas välikohvik. Juulis oli nii palju suvitajaid ja maja oli kogu aeg enam-vähem täis, kuna meil on ka hinnad soodsad," rääkis Koinberg.
Riik pole mingit erilist tulu Lohusalu keskusest saanud, kuid erinevalt Keila-Joa puhkealast pole pidanud sellele ka peale maksma. Riigikantselei nägemuse järgi peaks kompleks minema müüki Erastamisagentuuri kaudu. Valitsuse pressibüroo direktori Kaarel Tarandi sõnul pole Lohusalu võõrandamise korralduslik ja rahaline külg veel täpselt teada. "Esialgu on vaid poliitiline tahe ja arusaam, et riik ei pea tegelema ettevõtlusega. Hooneid müües pole põhieesmärk rikkaks saada. Neist tuleb vabaneda kõige mõistlikumal viisil," ütles Tarand.
"Punavanakeste" paradiis
1980. aastate esimesel poolel veetsid Lohusalu luksuslikus sanatooriumis oma suvesid parteifunktsionäärid ja "punavanakesed".
"See oli elitaarne ja kinnine koht. Kui mõned tavalised puhkajad tulid värava taha, ajas miilits need minema. Ka kõik teenindajad said sisse ainult lubadega," rääkis Kaire, kes tollal töötas koolivaheajal pansionaadis nõudepesijana.
"Issand, seal müüdi baaris banaane, Jugoslaavia kompotte ja Soome likööri. Sain seal banaanidest isu täis süüa," heldis defitsiidi ajal üles kasvanud Kaire.
Puhkajatest tuli talle esimesena meelde Alma Vaarmann. "Mäletan, et väga palju oli kuulda vene keelt, mida räägiti seal vist eesti keelest rohkem. Paljudel venelastel olid seal lapsed kaasas."
Lohusalus käis aeg-ajalt ka tollane EKP boss Karl Vaino, kellele ehitati uhket villat Keila-Joale. Vaino ämm elas suviti pansionaadi juurde kuuluvas suvemajas.
Kord anti kohalikele elanikele range käsk korjata katustelt Soome TV antennid.
Kuna Vaino naiseema majale jäi antenn uhkelt püsti, ei kippunud ka teised seda korraldust täitma.
Kai Kalamees
