See on väga märgiline. Puutusin sellega kokku hoopis väiksemal tasandil pärast pronksiöö sündmusi. Sain ühes diskussiooniklubis kokku veteranidega nii siit- kui ka sealtpoolt. Mingisugust lähenemist või soovi üksteist mõista ei olnud. Mõtlesin, et milles on see probleem: ega ei leiagi ühist keelt, kui räägid võitudest! Tundsin järsku, et pean neilt küsima, mida nad tahavad oma lapselastele. Kas nad tahaksid, et see ei korduks, või nad tahavad ka olla võitjad, nagu oli eelmine või üle-eelmine põlvkond? Kui inimesed vastasid, et nad tahaksid, et see kunagi ei korduks, siis ütlesin: rääkige kannatustest, õudusest kaevikutes ja leiate ühise keele. Miks me üldse räägime minevikust? Kui võim otsib väljapääsu minevikust, on see parim näide, et tegelikud probleemid on olevikus. Praegu otsitaksegi Venemaal minevikust sõnumeid, mida olevik pakkuda ei suuda.
