William Tomingas „Mälestused”

USA-s surnud eesti sõjaväelane, tööstur ja ajakirjanik kirjutas võõrsil mitu kõmu tekitanud raamatut esimese Eesti Vabariigi kohta. Ta oli Tartu rahudelegatsiooni sekretärina riigi sünni juures, osales Vabadussõjas ja toetas hiljem vapse.

William (ka Villem) Tomingas oli üks noortest meestest, kes Eesti riigi alguspäevil tänu haridusele, ettevõtlikkusele ja isiklikule vahvusele said võimaluse osaleda riigi ja rahva jaoks otsustava tähtsusega sündmustes. Tema karjäär algas samuti nagu sadadel teistel 19. sajandi lõpus sündinud eestlastel. Üliõpilasena sõjaväkke mobiliseerituna suunati ta sõjakooli ja koolitati kiirkorras ohvitseriks. Järgnes teenistus tsaariarmees, eesti rahvusväeosades ja Vabadussõjas. Tänu keelteoskusele – ja kindlasti ka õigel ajal õigesse kohta sattumisele – seisis Tomingas eesti sõjaväelaste ülemkomitee liikmena rahvusväeosade sünni juures, kuid oli asjaosaline ka Eesti riigi- ja välisteenistuse rajamisel nii ministeeriumiametnikuna Tallinnas kui ka diplomaadina Londonis ja Moskvas. Hiljem polnud tema teenistuskäik enam nõnda silmapaistev. 1930. aastate keskel tuli tal vabadussõjalaste liikumises osalemise pärast koguni vangis istuda.

Tema hilisemas elukäigus on mõndagi salapärast – Tominga tegevus Teise maailmasõja ajal ja pärast seda USA relvajõudude teenistuses vajaks ehk eraldi uurimistöödki. Oma mälestused, mis käsitlevad vaid aastaid 1917–1920, kirjutas ta 1960. aastate lõpul. Neis mälestusis on kirjanduslikkust rohkem kui mälestustes tavaliselt. Autor kasutab palju otsest kõnet ja dialooge, mis isegi kirjutaja väga hea mälu korral (sest ta abikaasa põletas läbiotsimise kartuses 1940. aastal Tominga arhiivi) ei saanud toimuda täpselt samas sõnastuses nagu 50 aastat hiljem kirjapanduna. Tollal oli Tomingas üks viimaseid nii kõrgel positsioonil olnud pöördeliste aegade tunnistajaid. Seega, arvestades okupeeritud Eestisse jäänud arhiivide kättesaamatust, ei olnud paljusid tema väiteid toona võimalik kontrollida. Hiljem on ajaloolased mitu episoodi kahtluse alla seadnud, näiteks Nadežda Krupskaja venna päästmise valgekaartlaste käest (Krupskajal polevat venda olnudki) või siis Tominga isikliku kohtumise Leniniga.

Maailmasõjas ja Vabadussõjas Villem Tominga mõju eesti uuemale ajalookirjutusele on ebaproportsionaalselt suur. Esiteks tänu tema autoritarismiajastut kirjeldavale raamatule „Vaikiv ajastu Eestis” (1961), milles esitatud väiteid on oma seisukohtade toetuseks tsiteeritud või siis nendega vaieldud viimased 40 aastat. Mälestused on aga allikaks paljudele kirjutajatele, kes on käsitlenud eeskätt rahvusväeosade sündi ja Tartu rahulepingu allakirjutamise lugu. Esimese maailmasõja rinnetele William Tomingas ei jõudnudki, sest teenis Petrogradis sõjakoolis ja hiljem Tallinnas Peeter Suure merekindlusele alluvates eesti rahvusväeosades. Seal algas ka tema kokkupuude Eesti Vabariigi rajajatega – Johan Pitka, Konstantin Pätsi, Jaan Tõnissoni ja teistega. Tomingas ei säästa värve oma tolleaegsete kaaslaste negatiivsete omaduste kirjeldamisel, kuid ta tunnustab nende tegevust Eesti riigi ülesehitamisel. „Johan Pitka oli tuliseim Eesti patrioot, keda tunnen. /.../ Iseloomult oli ta äkiline, tegutses tihti rahuliku kaalutlemise vastaselt. /.../ Pitka ei suvatsenud pidada põrmugi lugu ei Pätsist ega Laidonerist.” „Pätsi loomus oli egotsentriline. Vedru, mis teda tiivustas te­gevusele, oli auahnus. See vedru on kõigil avaliku elu tegelastel ja seda tuleb võtta normaalse nähtena, kui see ei ohusta ühiskonda.” „Põhijoon Tõnissoni loomuses oli iseteadvus. Tal polnud autoriteeti üle tema. Ta pidas kõiki teisi endast nooremaks ja vähem kogenenumaks.”

Tominga jäägitu lugupidami­ne kuulus aga hoopis Jaan Poskale, kelle lähim kaastööline ta oli Tartu rahuläbirääkimiste ajal. 1917. aasta septembris suunati Tomingas Jevpatorija lennukooli, kus ta omandas sõjaväelenduri kutse. Palju tähelepanu pöörab ta revolutsiooniaegse Venemaa eluolu kirjeldamisele, mida ta koges pärast bolševike võimuhaaramist tagasiteel Krimmist Eestisse, kuid ka 1920. aastal Moskvas. Bolševiketa ei saanud ta läbi ka Eestis. Nagu kogu tollases Vene sõjaväes, kuulus ka Pirita merelennuväebaasis, kuhu ta teenistusse määrati, suur osa võimust komissaridele ja soldatite komiteele, kelle nõusolekuta ei langetatud ühtegi otsust. Samal ajal pole ta täiesti puna-valge ka bolševike kujutamisel – Abram Lorenzis, 1920. aastal Moskvas Eesti delegatsiooni saatnud tšekistis, leiab ta ka mõne positiivse joone. Isiklik kokkupuude teeb must-valge üldistamise raskeks ja isiklikke kokkupuuteid Tomingal jätkus.

Tartu rahu ja välisteenistus

Tominga mälestuste Tartu rahuläbirääkimisi puudutavad peatükid on vahest tsiteerituim ja viidatuim osa tema loomingust. Ka lugeja jaoks on tema käsitlusviis kenasti tasakaalus – keerulistele rahvusvahelise õiguse nüanssidele ja läbirääkimiste tehnika detailidele sekundeerivad asjaosaliste värvikad iseloomustused ning hulk anekdootlike juhtumiste kirjeldusigi. See periood lõppes Jaan Pos­ka ootamatu surma ning Eesti esimeste riiklike matustega, mille üks põhikorraldajaid ta oli. Ajalugu ei kordu, kuid paralleele lähiminevikuga, Eesti iseseisvuse taastamise ajaga, leiab möödunud 20 aastat mäletav lugeja palju. Näiteks algusaastate protokolliline kohmakus ning eesti tegelaste napsilembus ja maavillasus. Tänu Tomingale on saanud krestomaatiliseks lugu Jaan Tõnissoni näpunäidetel peetud 1920. aasta saabumise karskest tähistamisest kütmata Estonias, eesti riietumisajalukku on aga jäädvustunud Ado Birgi triibulised püksid ja must kikilips kombinatsioonis frakikuue ja valge vestiga.

Kuid on ka tõsisemate asjade äratundmist, nagu diplomaatilise või väidetava diplomaatilise staatuse varjus reisivad aferistid, keda suure aupaklikkusega vastu võetakse, kahtlase taustaga välisajakirjanikud, kommunismiusku lääne haritlased, aga ka Venemaaga äri ajavate tegelaste kiire rikastumine segastel aegadel või mitme poliitiku ja kõrge riigiametniku julgusepuudus, otsustusvõimetus ja autus. William Tomingas on väga enesekeskne kirjutaja, mis 70-aastase mehe puhul polnud ka muidugi ime. Kuid hoolimata sellest toovad Tominga loogiliselt, ja mis peaasi, huvitavalt kirjutatud mälestused need sündmusterohked aastad lugeja silme ette palju selgemini kui enamik tihedaid ajalooõpikuid. Tominga mälestuste tähendus on avaramgi – tal on olnud tähtis roll nii meie ajalooõpikute kui ka ajalooteadvuse kujundamisel aastatesse 1917–1920 puutuvas.

William Tomingas (1895–1978)

Sündis Tallinnas rätsepa pojana.

Detsembris 1915 mobiliseeriti sõjaväkke ja suunati sõjakooli. Lõpetas Petrogradi Nikolai sõjaväeinseneride kooli ja ohvitseride elektrotehnika kooli, kuhu jäi teenima lipniku auastmes.

1917 teenis Tallinnas eesti rahvusväeosades, eesti sõjaväelaste ülemkomitee abiesimees.

Sügisel 1917 õppis Krimmis Jevpatorija lennukoolis, ülendati septembris nooremleitnandiks. Pärast bolševike võimuhaaramist tuli Eestisse tagasi.

1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal ettevõtja elektritööde alal, pärast okupatsiooni lõppu kaubandus-tööstusministeeriumi asjadevalitseja.

Detsembrist 1918 veebruarini 1919 teenis miiniristlejal Lennuk, võttis osa Loksa ja Utria dessandist ning Narva vabastamisest.

Kevadel 1919 Eesti Londoni saatkonna mereväeatašee.

1919–1920 välisministeeriumi sekretär, oli novembrist 1919 veebruarini 1920 Eesti delegatsiooni sekretär Tartu rahuläbirääkimistel ning märtsis ja aprillis rahulepingu ratifitseerimiskomisjoni liikmena Moskvas.

1920 immatrikuleeriti Tartu ülikooli õigusteaduskonna kaubanduse osakonda.

1920–1926 tubakavabriku AS Astoria juhataja.

1926–1931 elas Londonis, õppis Londoni ülikoolis majandusteadust.

1930. aastate alguses oli ärimees, liitus vabadussõjalastega.

1934–1936 vangis, tema trükikojas oli trükitud valitsusvastaseid lendlehti.

1937–1940 ajakirjanik ja riigi ringhäälingu võõrkeelsete saadete toimetaja.

Kevadel 1941 pääses järelüm­berasujana Saksamaale, oli riigiaktsiaseltsi Ost-Öl GmbH teenistuses.

1944–1945 teenis USA sõjaväes ning 1945–1949 USA okupatsioonivägede peakorteris Frankfurdis ja Heidelbergis.

1978 suri New Yorgis.