Repro

Joël Dicker on saanud hüüdnime kuldkirjanik, kuigi ta on maailma rõõmustanud vaid kahe romaaniga, mis, tõsi, on samas pärlid.

Esimene neist, maakeeles mullu ilmunud „Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” on kultuuriline, kirjanduslik ja kriminaalne kõrgpilotaaž, mis jutustab lahti kaks lubamatu armastuse lugu ja lõpeb pauguga. Keeruline oleks raamatut tituleerida krimkaks, sest see väljend on liiga madal ja väheütlev. Väärtkrimka kõlab samuti nadilt, seega ehk kultuurkrimka?

Maailm võttis Dickeri esimese raamatu võimsalt vastu – ainuüksi Prantsusmaal müüdi seda miljon eksemplari, pea poolsada riiki ostsid hoobilt tõlkeõigused... Kuldkirjaniku kodumaal Šveitsis hakati kannatamatult ootama järgmist romaani, ent läks kolm aastat enne, kui „Baltimore’ide raamat” ilmavalgust nägi.

Kuigi uues teoses figureerib ühe tegelasena Marcus Goldman – Harry Queberti loo peapersoon – on see hoopis teistsugune raamat. Ei saa öelda, et ses midagi kriminaalset poleks, kuid tegu on siiski läbi ja lõhki perekonnasaagaga.

Nagu ikka juhtub on mõni klann – antud juhul Goldmanite oma – jagunenud kaheks: rikkad ja tavalised. Ent see ei tähenda vihavaenu. Elu lihtsalt on selline, üks oskab muuta kõik kullaks, teine mitte. Ent rikkus ei ole Goldmanite loos oluline, peamine on sõprus kolme poisi – Marcuse, Woody ja Hilleli – vahel. Ehk siis Baltimore’i poisid, kellele jumal on jaganud igale midagi kapaga.

Woody, pere kasupoeg, on Huckleberry Finni-laadne looduslaps, Hilliel intellektuaalne mässaja, Marcus irooniline optimist, kes justkui oleks liiga tavaline, et kolmikusse sobida. Ja siis on ka veel neljas – Alexandra – kellesse trio hoobilt armub ning teeb omavahel kokkuleppe, et ükski ei hakka neiuga suhteid looma, sest see võiks hävitada sõpruse.

Marcust ootab helge tulevik kirjanikuna, Woodyt ameerika jalgpallurina ja Hillelit advokaadina. Igaüks liigub küll oma teed, kuid samas ollakse lahutamatud. Võiks ju arvata, et tegu on kauni muinaslooga, millel on särav lõpp, kuid paraku antakse lugejale esimesel leheküljel teada, et ühel hetkel toimub Suur Tragöödia. Edasine on teekond tragöödiani, mille jooksul tundub keeruline mõista, mis saab valesti minna.

Dickeri raamatute edu alus on lisaks säravale keelekasutusele, intelligentsele tekstile ja põnevale loole eelkõige narratiiv – kuidas romaan on üles ehitatud. See imeb lugeja endasse ega lase kuidagi lahti.