Alla Pugatšova Repro

„Välismaalastele on võimatu selgeks teha, kes ta selline on ja miks ta on meie superstaar,” kirjutab raamatu „Alla pugatšova elu ja imelised seikslused” autor lõppsõnas. Lihtsalt on Euraasias selline anomaalne nähtus, mille nimi on Alla Pugatšova. See kõik sai alguse 1975. aastal, palavas Bulgaaria linnakeses, mille tänavatel Alla kõndis paljajalu. Teda võib kiruda, temast võib vaimustuda. Kuid me ei kujuta maailma enam ilma temata ette.”

Oli Alla Borissovna, mis ta oli – ehtne vene baaba, punapäine ja hõlstid hõljumas – aga laulda ta oskas ning läks kummalisel kombel paljudele siinsetele eestlastelegi omal ajal hästi peale. Just vanemale põlvkonnale, sest noorematel oli juba lääne muusika kättesaadav lisaks omamaisele rockile ning idapiiritagustest kuulati pigem Mašina Vremenit, Kinod ja muud säärast.

Tegelikult oli Pugatšova repertuaaris nii mõndagi kuulamisväärset, aga seda enamasti plaatidel, sest kontserditel kõlasid ikka need äraleierdatud laulud klounidest ja kuningatest.

Aga olgu muusikaga, kuidas oli, Alla Borissovna oli esimene Venemaa laulustaar, kui lääne mõistet kasutada. Ülipopulaarsed olid sealmail ka Muslim Magomajevid ja Sofia Rotarud, aga nemad hoidsid tagasihoidlikku joont. Pugatšova oli bravuuritar, kellest õhkus, kui vene väljendid kasutada, pohhuismi. Raamatus kirjeldatakse, kuidas temalt härdalt paluti, et ta ei esitaks miilitsapäeva kontserdil laulu „Kuningad võivad kõike”, mida Pugatšova mõistagi tegi, kusjuures refrääni ajal liikus lava ette ning osutas sõrmega ühele ja teisele miilitsaülemusele, kes ollagi kuningad, kes kõike võivad. Aga jätta teda esinema kutsumata polnud võimalik, sest siis ei oleks kontsert olnud ligilähedaltki väärikas.

„Alla Pugatšova elu ja imelised seiklused” avab kardina, aga mitte kitsa, mis varjab kõigest Alla Borissovna tegemisi, vaid laia, mille taga peitus Nõukogude Liidu hiilgus ja viletsus. Läks aega ja aastaid, kui kuuendiku planeedi suurim staar sai välja kolida ühetoalisest korterist, talle hakati maksma esinemise eest rohkem kui 21 rubla ja 50 kopikat ning ta ei pidanud mõnitavatelt parteilastelt välissõitudeks luba küsima.

Aga Pugatšovastki on huvitavat. Näiteks kuidas talle loodi kuvand – seda tegi tema üks paljudest abikaasadest, režissöör Aleksandr Stefanovitš ja koosnes viiest punktist.

Esiteks pihtimuslikkus. Pidi jääma mulje, nagu avaks lauljatar laval oma elu saladusi.

Teiseks haavatava naise tegelaskuju. Publiku teadvuses pidi juurduma üksiku, lapsega naise kuvand, mis kutsuks esile kaastunnet.

Kolmandaks: ei midagi läänelikku. Tuli laulda kaasaegses vene keeles ja nii täita tühja nišši.

Neljandaks: teater. Iga laul pidi olema etendus.

Viiendaks mäss. Lahtiütlemine kodanikutemaatikast – ei mingeid laule sõjast ja rahust – ning täpselt väljadoseeritud skandaalid.

Elu saladusi oli Alla Borissovnal piisavalt, kuid ta polnud iial üksik, veel vähem haavatav. Kui vaja, lohistas lavale tunginud fänni juukseidpidi lava taha või virutas meesterahvastele vastu vahtimist ning kui viina polnud – paha lugu – siis kõlbas kenasti ka puhas piiritus. Pugatšova sõnastas oma maailmavaate dialektika Golgoli lausega: armastage meid mustadena, valgetena armastab igaüks. Oma manifestis, mille ta saatis Venemaa rahvale, kuulutas: „Olen selline, nagu olen, teile soovin teistsugust.”