Kaotada pole midagi Repro

Pole vist vaja korrata (kuigi see ongi ju kordamine), et Lee Childi lood üksikust uitajast ja probleemidelahendajast Jack Reacherist on alati ootuspäraselt head. Nagu värskeim raamat „Kaotada pole midagi” taaskord kinnitab.

Kes on Reacheri fänn, see ilmselt teab ette, mis juhtuma hakkab. Küsimus on ainult varjundites. Teinekord palub keegi temalt abi, teinekord komistab mees ise probleemi otsa. Seekord on tegu teise variandiga – Reacher satub Colorados Despair-nimelisse linnakesse, kus teda ei soovita näha, ei pakuta esmalt kohvigi. Säärased asjad ei meeldi kellelegi, mistap tekib Reacheris soov välja uurida, miks ses paigas võõraid ei armasta.

Läheduses on teinegi linnake – Hope – mille politseineidis, kena ja seksikas, ent pisut rusutud, tuleb Reacherile appi. Nagu ikka, läheb mölluks. Paljud – need, kes arvavad, et on kõvad mehed ja julgevad Reacheriga rinnad kokku panna – satuvad haiglasse, kes lühemaks, kes pikemaks ajaks. Ent Reacher ei kasuta pelgalt vägivalda, vaid enamasti siiski analüütilist mõistust, mis on vahe kui žiletitera.

Ju loetakse Reacherit seetõttu, et tegu on täiskasvanuile mõeldud muinaslooga, mille peategelane esindab idealistliku maailmavaadet, olles antikapitalistlik, antimaterialistlik ja antireligioosne, muredest vaba rändaja, kelle sarnane tahaks igaüks mingil ajahetkel olla. Ning ta võitleb jõudu ja tarkust kasutades kurjaga, võites alati. Mis tähendab, et raamat on täis positiivsust, millest elus teinekord puudu tuleb.