Budapest noir Repro

Üllatusi ikka juhtub. Näiteks tuleb ühel kirjastusel mõte tõlkida Eesti keelde suurepärane Ungari ajalookrimka, kus vaadatakse tagasi aastasse 1936, kirjeldades autentselt toonast elu ja pattulangemisi, jõhkravõitu olusid toonases Budapestis, aga ilmselt ka teistes suurlinnades ning sõjaeelset õhkkonda Euroopas.

Sündmused algavad oktoobris, kui natsiriikidele lojaalne Ungari peaminister Gyula Gömbös raske haiguse tagajärjel Münchenis hinge heidab. Gömbös ei puutu suurt asjasse, kuid tema matused, mis Budapesti nädalaks leinameeleollu viivad, annab loole tumeda fooni.

Mis tõepärasusse puutub, siis kõrvaltvaatajale tundub, eriti pärast mõningat faktikontrolli, et taust on selline, nagu see oli. Kasvõi episood poksisaalist – oli ju kogu Ungari poksihull – kui peategelane, ajakirjanik Zsigmond Gordon meenutas, kuidas Imre Harangi Berliini olümpial kulla võitis. „Ka siis, kui Harangi kulla võitis, oli ta siin, Vasasi poksihallis; raadio seisis ringi keskel, nemad istusid ümber selle ja kuulasid niisuguse kaasaelamisega, nagu oleks olümpia kullamatš toimunud nende ees. Kui kohtunik Harangi käe tõstis, karjusid kõik.”

Kahjuks ei viidatud, kelle Harangi alistas, muidu olnuks raamatus ka pisut Eestit – nimelt pidi hõbedaga leppima meite mees Nikolai Stepulov.

Aga see on kõik niiöelda foon, mis samas annab teosele jõu, nagu ka suurepärased tegelased: Gordon, tema armastatu Krizstina, moosiküpsetamishull isa ehk taat, kõrvalosatäitjad ajalehetoimetusest, legaalsetest ja illegaalsetest poksisaalidest, joogikohtadest, äriringkondadest, allilmast...

Tänavalt leitakse mõrvatud prostituut, milles polnud toona midagi enneolematut, kuid krimireporter Gordonile ei anna rahu laiba ridikülist leitud juudi naiste palveraamat ja see, et lõbutüdruk oli äärmiselt ebalõbutüdrukulik.

Lühikeste sammudega hakkab Gordon liikuma tõe suunas, mida, nagu peagi selgub, ei saa ta kunagi avaldada, sest mõrvaga on seotud vägagi tähtsad persoonid.

Jah, „Budapest noir” on tume, nagu noir ikka, kuid mitte selles on ka helgust, mida toovad endaga positiivsed tegelased, eelkõige Gordon (kes küll ei kõhkle vägivalda kasutamast, kui see õigluse jalule seab), Krizstina ja taat. Ning kogu see suurepäraselt kirjutatud lugu, mis ei lase raamatut käest panna enne, kui lõpp käes.

„Budapest noir”, sarja „Patune Budapest” avateos, pani kogu Ungari aplodeerima – lõpuks on ka neil maailmatasemel krimikirjanik ja krimikirjandus. Ongi, sest raamat, nagu ka sellest valminud film, on pälvinud kiidusõnu üle ilma. Ning põhjusega. Tuleb loota, et maakeelde tõlgitaks ka ülejäänud selle sarja krimkad.