Maagia. Repro

Taas tuleb tõdeda, et mõndagi on siinilmas vääramatut – maksud, surm ja see, et Arvi Nikkarev annab vähemalt kord aastas välja ulmeantoloogia.

Kunagi ammu, punaeesti ajal saanud Aktuaalse kaamera ilmateadustaja eetrikeelu, sest kuulutas: ida poolt tuleb meile vaid halba. Sünoptikuil olgu oma seisukoht, kuid kirjandust, mis Venemaalt siia jõuab, ei saa enamasti kuidagi kehvaks pidada.

„Maagia” on juba neljas Nikkarevi koostatud vene ulme antoloogia. Eelmised – „Muumia” (2006), „Munk maailma äärel” (2009) ja „Kaaren” (2013) – on võitnud neli ulmekirjanduse auhinda ehk Stalkerit ning kaupluse lettidelt neid ei leia. Mis tähendab, et meie idanaabri ulmelood lähevad publikule kenasti peale.

Nikkarev teatab raamatu eessõnas, et käesoleva antoloogia eesmärgiks on süvendada tutvust mõningate vene ulme olulisemate autoritega ja mõistagi pakkuda meeldivat lugemist. Ju pööravad tõsised ulmefännid esimesele punktile rohkem tähelepanu, need, kes aeg-ajalt fantastika kätte võtavad, autoritele suurt tähendust ei anna, peaasi, et lood oleks head. Ja need on, nagu ikka.

Meie tulevik, kui uskuda ulmekirjanikke, on üpriski kahtlane, saati kui paralleelmaailmad eksisteerivad. Sest ühel hetkel hakkavad elfid ja örkid sõda pidama ning lahingud kanduvad ka Maale, kuid suuremat kahu endaga kaasa õnneks ei too.

Ajamasinad on tulekul. Ainult et säärased, mille abil saab hüpata vaid tulevikku. Äge värk, võiks arvata, aga eks sa proovi otsida just seda ajastut, mis sulle sobiks, kusjuures pendeldada ju ei saa – ikka vaid edasi.

Ilmselt oleks tore, kui igaüks saaks hävitada halbu inimesi, jääks ainult head. Paraku on halb on liiga laialivalguv mõiste ja eks ole ajaloos nähtud, kuidas naaber naabri kasvõi pelgalt kadedusest põhja laseb. Aga kui džinn on juba pudelist välja lastud, siis seda tagasi ei topi.

Tuleb aeg, kui inimkond valgub üle universumi laiali. Üldiselt peaks ükskõik, millisel planeedil ka ei elaks, kehtima seal kokkulepitud reeglid ja seadused ja kellelgi tuleks protsessi juhtida. Ent kui planeet on kellegi oma, kuulub näiteks gangsterisündikaadile ja seal elavad pensionäridest kurjategijad? Kuidas siis elukorraldus välja näeb?

Ning veel: kuidas kaitsta maad võõra ja agressiivse tsivilisatsiooni ees? Ja miks on vaja kaitsta just Maad, kui elukõlblikke planeete on palju?

Eessõna lõpetuseks toob Nikkarev välja „Maagiast” ühe tsitaadi: „Meeldida võib frikadellisupp, aga raamat – see on elu. See tuleb kindlasti läbi elada, isegi siis, kui tal on mõru maitse juures.”