RAAMATUBLOGI: Juunikommunistid
Ene Hion on kõike seda näinud ja ja kogenud ning otsustas nüüd olnut ka teistega jagada. Tema mälestusteraamat on ehe „pildikesi lapsepõlvest”, kokku pandud suurematest ja väiksematest kildudest, kuid ju oli saatuse tahe, et lapsepõlv sattus julma kümnendisse.
„Minu kooliaeg algas Teise maailmasõjaga, küpsustunnistus tuli koos sõjaeelse iseseisva Eesti täieliku hävinguga. See oli aastakümme, mis möirgas ja müristas, pillutas laiali ja puistas segi: ilmasõda, riigipööre, totalitarismi argipäev, juunikommunistid, Venemaa eestlased, vabariigi sunnitöölised, GULAGi orjad, professionaalsed revolutsionäärid ja elukutselised agendid… Oli see ammu, oli see hiljuti? Elu on läinud, nagu poleks elanudki.” Nii kirjutab Hion teose tutvustuseks.
Raamatu esimene osa – „Avang” – toob Eestisse nõukogude ikke või viib Eesti sõbralike rahvaste õnnelikku perre, kui teisest otsast vaadata. Need teisest otsast vaatajad olid juunikommunistid, kes kribinal-krabinal Toompeale ronisid. Enam kui neli kümnendit hiljem tulevad nad Hioni juurde Eesti Raadiosse usutletavateks. „Nad on leppinud olukorraga, nagu elus lepitakse enamiku olukordadega,” arutleb Hion. „Nad räägivad, maigutades sõnu suus ettevaatlikult. Hans Kruusil on nägu, nagu tahaks ta öelda, et nad tegutsesid aate nimel, aga seda ta ei ütle. Teab, et eeskätt oli see võimuiha.”
Eesti – Läti legendaarne jalgpallimatš, üle pika aja viimane sini-must-valge all mängitud. Vene tankid on juba Kadriorus, lehvivad punalipud.
Nõukogude saatkonna nõunik ehk silmad ja kõrvad Botškarjov tuleb pisut nokastanuna külla Viktor Hionile, haritlasele, kelle Eesti Wabariik pagendas liigse vasakpoolse tegevuse eest Tartust Paidesse. „Ta läheb kaasa sotsialismiideest vaimustunud sõpradega. Pettumine saab olema ränk.” Nii kirjutab tütar isast, kellest saab tervishoiu rahvakomissar, hiljem minister. Sealt ka Ene Hioni teadmised toimunust, ta elas keset protsessi.
Põgenemine sõja eest Tšeljabinskisse, kuhu kogunes Eesti kultuurikiht, kes kontvõõraks käis. Siis tagasi Eestisse... Johannes Vares-Barbaruse enesetapp. Või mõrv? Kooliaeg ja raamatud – lubatud ja keelatud. Essee Inna Gensist, Vladimir Majakovski muusast, Meenutusi tolle aja „kangelastest”, küüditamine, pioneeride rongkäik ja küllaminek parteimajja, Eesti võimulolijate, suuremate ja väiksemate, represseerimine... Iga mälestus on pärl.
