Tunnel Repro

Carl-Johan Vallgren tungib sügavale Rootsi pealispinna alla ja kraabib sealt välja kogu rooja.

Rootslased nendivad kurbusega, et iga kuningriigi krimikirjanik jõuab ühel hetkel nordic noir’ juurde. Vahe on vaid selles, kui must lugu paberile pannakse. Tekkivat küsimus: kaua lugejad tumedus taluvad, sest milleks vaadata maailma, kus vaat, et igaüks on saatan ja lootuskiirt ei paista.

Paraku pole publik noir’st veel kaugeltki tüdinud. Ju on huvitav piiluda põrgusse piisavalt distantsilt. Ja veenda end selles, et loetu on muinasjutt, millel pole lõppu.

Tegelikult on Vallgreni loodu reaalsus.

„Katz jäi ühe reklaamitulba juures seisma. Vaatas seda, mida teised ei näinud või ei tahtnud näha: kodutuid, narkomaane, uimastiäri, mis käis ööpäev ringi, sest hädal ja viletsusel ei olnud lahtiolekuaegu. Nägelused ärritunud inimeste vahel, kellel olid võõrutusnähud. Hambutud junkie’d, kes vaatasid närviliselt oma mobiiltelefone. Prostituudid, kes tegid avalikes tualettides hügieenitoiminguid…“

Vallgreni raamatuis on kõik kas must või tumehall, vaid õige pisut on helehalli. Jorma Hedlund – kurjategija, kes istunud suurema osa elust vanglas, otsustab teha viimase töö, röövida rahaveoautot. Danny Katz, endine paadunud narkomaan, püsinud pikka aega puhas ning tegutseb vajadusel liiga jõuliselt. Eva Westin, narkomaanide tütar, kes soost välja rabelenud ja prokuröriks saanud. See kolmik esindab positiivseid tegelasi.

Jorma raharööv läheb lörri ja ta näeb pealt, kuidas politseinik ta kaaslase mõrvab. Samal ajal üritab Katz välja uurida, kust sai ta endine diiler suure koguse uimasteid ja kes on tema kaaslane, süstiv narkomaan Jenny.

Ja algabki mäng Rootsi pinnaaluses tegelikkuses, kus valitsevad julmus, vägivald, uimastid ja perverssused.

Pole üllatav, et autor võttis „Tunneli“ ja sellele eelnenud raamatu „Varjukuju“ kirjutamisel pseudonüümiks Lucifer, kes on saatan ja jumala vastand, ent kelle nimi tähendab valguse kandjat.

Raamat on hea. Väga hea. Tõmbab täiega endasse ega vabasta enne, kui kõik on lõppenud.