Küülikukütt Repro

Pigem olnuks üllatus, kui Lars Kepleri uus Joona Linna saaga poleks siinmail nädalaga müügiedetabelite tippu tõusnud.

Eesti krimkafänn laulab ammu Keplerile ja komissar Linnale kiidulaulu, ent sel sarjal on veel üks väärtus – lugema asuvad needki, kelle öökapil pole raamat igapäevane. Kontrollitud fakt.

Kui juhtub pihku esimene Kepler, „Hüpnotisöör“, võib olla üsna kindel, et võetakse järgmisedki – „Painajalik leping“, „Tuletunnistaja“, „Uneliivamees“ ja „Stalker“. No ei saa teisti, sest Linna lood on põnevad ja paganlikult hästi kirjutet. Kusjuures kirjastus Pegasus on raamatuist ka kordustrükid teinud ja puha.

Eelmine sari, mis nii-öelda pühapäevalugejaid (teised on igapäevalugejad) paelus, oli mõistagi Stieg Larssoni lohetätoveeringuga tüdruku krimiromaanid. Ning loomulikult vajavad nii see kui teine aastate pärast järellugemist, nagu ka Boriss Akunin, John le Carre, Jo Nesbø, Henning Mankell ja veel mõned, aga see selleks.

Kepleriga on ses mõttes keeruline värk, et üks raamat on teises kinni ja need, kes alles hakkavad otsast tulema, saavad arvustustest või järgmise osa taganaanelt teada, mis eelmises juhtus. Ent las olla.

„Stalker“ oli, kui nii saab üleüldse öelda, Linna sarja parim teos. Soome-rootsi komissariga ikka juhtub. Kord ta kaob (arvatakse, et lahkus elust), ilmub siis välja ning lõpuks pannakse vangi.

Rootsi saab kinnimajas istuva Linnata hakkama kaks aastat ehk täpselt nõnda kaua, kui välisminister saadetakse teise ilma eriti jõhkral moel. Piinelda tuli mehel kaua, enne kui mõrvar otsustava hoobi andis.

Õrnemast soost „Joona Linna“, või pigem politseis töötav lohetätoveeringuga tüdruk Saga Bauer ei saa üksi paraku hakkama, sest Rootsi välisminister pole ainus ohver. Seega tuleb Linna vanglast välja saada. Saadaksegi.

Algab korralik möll ja tagaajamine, sest jänesekõrvadega mõrval võtab ette ühe ohvri teise järel. Sest luuletus ju räägib, et: „Ten little rabbits, all dressed in white, tried to go to heaven on the end of a kite…“