Lukus linn. Repro

Peter May tunnistati prohvetiks, sest tema 2005. aastal kirjutatud „Lukus linn” kirjeldab justkui koroonaviiruse perioodi – kuigi laastajaks on mõrvarlik gripp – küll osalt veidi jõhkramas (lukus on Suurbritannia ja London ja seal toimub paras märul), osalt leebemas (gripp pole veel levinud üle ilma) võtmes. Teisalt... Vaadates tagasi inimkonna ajalukku, siis on viirused meid alati kimbutanud, suuremal või väiksemal määral.

Ju olid kirjastajad pisut primitiivsed ja teadsid vaid päeva-paari tagust minevikku, kui otsustasid 15 aastat tagasi May käsikirja tagasi lükata põhjusel, et surmava viiruse levik kasvõi üheski riigis on ebarealistlik. Niipea, kui koroona maailma üle ujutas, pandi ka trükimasinad tööle – ebarealistlikust oli ühtäkki saanud reaalsus.

Peategelase, Jack MacNeili, lõi autor nordic noir’d lugedes, tundub. Masendunud politseinik, kelle pereelu on nässus, karjäär untsus ja päikest ei paista ühestki praost, hakkab uurima ühe lapse mõrva – leitud on luustik, mis, nagu hiljem selgub, oli ette nähtud põletada, aga ühel tüübil võttis laiskus võimust.

Samal ajal möllab Londonis surmav gripp – iga seitsmes-kaheksas nakatanu läheb teise ilma – linn on lukus, komandanditunnid, ääretu ettevaatlikus ja üksteise kahtlustamine... On küll ravim FluKill, mis väga ei aita, kuid seda müüakse miljardite eest. Seega kokkuvõttes katastroof.

MacNeil on politseist lahkumas, kui tema perekonda tabab tragöödia. Viimase tööna võtab ta ette tüdruku mõrvari leidmise, aga see tähendab ajuragistamise kõrval ka korralikku märulit.