Saamahimu ajel Repro

Tituleerides Ingrid Nolli krimikirjanikuks ja tema raamatuid krimkadeks, on väga vähe öeldud. Samas kuulutada ta kaasaegseks Dostojevskiks oleks palju. Ent kindlasti kaldub Nolli pigem Dostojevski poole või kui täpsemalt määratleda, on ta Saksamaa Ruth Rendell alias Barbara Vine.

„Ingrid Nollil on silmapaistev omadus tabada ka näiliselt täiesti süütus argielus peituvat jubedust,“ tsiteeritakse raamatu tagakaanel SonntagsZeitungit.

Justkui rusikas silmaauku! Noll kirjeldabki tavaelu draamat ja tragöödiat. Tema teostes kulgeb tavainimeste tavaline elu, mis juhuse tahtel võtab äraarvamatu suuna ja avab inimhinge tegeliku olemuse.

Palju me ennast tegelikult tunneme? Oh, me oleme nii eetilised, ausad ja kindlameelsed… Meie käsi ei haara iial altkäemaksu järele ka siis, kui miljon lauanurgale asetatakse ning mõrvamõtted on mõeldamatud.

Rääkida on lihtne, kuni kõik on pelk teooria. Ent lugedes ajalehtede krimirubriike selgub, et kui miljon on lauanurgal, lööb näpud sügelema ka täiesti normaalsel pereinimesel. Õigupoolest pole miljonitki vajagi, piisab vähemast.

Huvitav, kas kõigil kurjategijail mingid geenimutatsioon ja nad programmeeritakse looduse poolt kurja tegema või paneb piibel täppi öeldes, et inimene on nõrk ja sünnilt patune.

Noll loob raamatus „Saamahimu ajel“ olukorra, kuhu võib sattuda igaüks. Sa oled pensionile läinud sümpaatne raamatukogutöötaja, kõrgelt haritud ja mõistad elu väärtusi. Ühel hetkel aga pakub vähihaiguse viimases staadiumis piinlev endine kolleeg sulle tehingut: kui hoolitsed ta matuste ees, pärid veerandi kopsakast varandusest; hoolitsed surija eest enne surma, saad poole; saadad aga mehe tema soovi kohaselt teise ilma, on kõik sinu.

Peategelane valib teise variandi ning kolib surija juurde, ent kui saatuse teed poleks kummalised, saaks raamat kiire ja südamliku lõpu.

Nolli teosed on sügavalt eripärased. Miskit justkui ei toimu või kõik kulgeb rahulikus rütmis, ent pinge püsib õhus. Iga järgmine samm on aimamatu ning iial ei või teada, millega lugu lõpeb.