Ilmselt on David Vseviov või mõni teine Venemaa ajaloo põhjalik tundja pädev ütlema, palju McMeekini raamatus vastset leidub. Tavakodanikule, kes kuulab „Müstilist Venemaad” ja on läbi lugenud pea viimse, mida Nõukogude Liidu sünnist maakeeles kirjutatud, oleks kõike justkui tuttav. Aga jah, McMeekin läheneb teemale uuest suunast – ta ei vaata toonaseid sündmusi mitte Lenini ja bolševike, vaid tsaari ja valitseva riigikorra vinklist.

Teinekord otse, teinekord kaude toob autor välja põhjused, mis võimaldasid revolutsioonil sündida, kusjuures enamasti oli kõik kinni pisiasjades, mis võimendusid tsaar Nikolai II otsustamatuse ning Lenini ja tema kaaskonna (sinna kuulus ka poliitmängur, meite mees Aleksander Kesküla) kombineerimisoskuste tagajärjel.

Oli kümneid hetki, kui revolutsioon võinuks mitte alata või alanuna hääbuda, aga kummalisel ja tegelikult täiesti ebareaalsel kombel loksusid kõik pusletükid kokku ning ühtäkki kukkus võim vähemusparteile ehk bolševikele sülle. Tagajärjeks oli, kui väga pehmelt väljenduda, seitse kümnendit rahva kannatusi.

Ühe põhjusena, miks bolševike valitsus ellu jäi, toob McMeekin ära Eesti võidu vabadussõjas. Et kuis nii? Aga väga lihtsalt. Venemaa oli võitluses välis- ja sisevaenlastega vaja relvi, ent kuidas neid osta? Mõistagi – läbi Eesti, kes tunnustas bolševike valitsust. Igatahes: „Rootsi ja Saksamaa „kapitalistlikud” relvakauplejad võtsid järjekorda. Et müüa Leninile sedasama, juba vanasõnaks saanud „köit”, millega tema (väidetava) ennustuse kohaselt kommunistid kapitaliste pooma pidid hakkama.

Venemaa määras Eestisse suursaadikuks tulevase välisministri Maksim Livinovi, kes poetas, et neil on kasutada vaba sularaha ehk õigemini revolutsiooni poolt röövitud vara. „Juuni keskpaigaks oli Tallinnast Stockholmi saadetud enam kui 30 tonni kulda. Rootsi kuningriigi rahapada sulatas tsaarilt riisutud kullakangid üles, vajutas neile Rootsi pitsati ning müüs need siis tohutu kasumiga Londoni ja Wall Streeti ostjatele. Selle pestud kulla eest saatsid relvakaupmehed Tallinnas allkirjastatud tehingute alusel Venemaale varustust, mida Punaarmee meeleheitlikult vajas – alates veduritest ja veeremist (ainuüksi Rootsis töötas selle Lenini tellimuse täitmiseks 69 tehast) kuni eelnevalt valmis lõigatud villase riideni Punaarmee sinelite jaoks, nahksaabaste ja saapataldadeni, Šveitsi päritolu Roche’i ravimiteni ning Mauseri püsside ja kuulipildujateni.”

Loomulikult ei saa Eestit ainuisikuliselt süüdistada bolševistliku Venemaa ellujäämise eest, sest küll leidnuks raha teise tee relvakaupmeesteni, ent üks on selge: lääneriigid eesotsas Saksamaaga, Suurbritannia, Rootsi, Eesti ja paljud teised andsid selgelt oma panuse, et Lenin võimule tuleks ja võimule ka jääks.

Eessõnas kirjutab ajaloolane Mart Laar: „Kokkuvõttes on tegemist raamatuga, mis peaks huvi pakkuma ka nendele, kes ajaloost eriti huvitatud pole. Puudutab see ju üht XX aastasaja suurimat müüti – võidukast Oktoobrirevolutsioonist ning selle suurest juhist Leninist. Müütidel on teatavasti aga võime tugevam olla faktidest. Eriti kui fakte pole müütidele vastu seatud. See raamat seda aga just teeb.”