Vesiliiv Repro

Elu on teinekord nagu vesiliiv, mis ettevaatamatud ootamatult endasse imeb. Olles kaelani see, siis pääsemist üldjuhul pole.

Mullu Rootsi parimaks krimiromaaniks tunnistatud ja põhjamaade Klaasvõtme võitnud „Vesiliiva“ on reklaamitud kui kohtupõnevikku, ent sündmused ei toimu suuremalt jaolt kohtusaalis, vaid peategelase mõtteis, kui ta meenutab ja analüüsib sündmusi, mis kuritööni viisid. Eks ta ole, hiljem on kõik targad.

Ent siinkohal on lugu ebaõiglane – need, kel oli mõistus peas, kaotasid elu, või peaaegu kaotasid.
Kahest pealtnäha toredast noorest võis mõelda kõike muud, kui seda, et nad saabuvad ühel päeval kooli ja asuvad külmavereliselt kaaslasi maha laskma. Algataja on Sebastian ning tema noorikule, Majale, lööb pildi ette alles siis, kui kõik on lõppemas.

„Ma võtsin teise relva kätte, sest mul ei jäänud muud üle,“ meenutab Maja. „Ma sain aru, et Sebastian tahab surra, et ma pean ta tapma, muidu tapab ta minu. Ma ei näinud, et tabasin Amandat, aga kui nägin, et Amanda on surnud, siis teadsin, et mina olin ta maha lasknud.“

See siis oli finaal. Alguses oli armastus. Aga armastus pimestab, saati kui kooli populaarseim poiss, miljonäri järeltulija su omaks võtab. Pimedus viib reaalsuse. Sa ei näe seda, mida näevad teised, ei näe iseennastki.

Sebastiani olemust, süüdimatust, ei näe ka isa. Või ei taha näha. Küll aga on temas vihkamist vastukaaluks armastusele.

„Sebastian kasvas üles majas, millel oli oma rand, kuhu valge liiv oli ühest Prantsusmaa endisest kolooniast lennuki ja laevaga kohale toodud. Kuidas oleks tema endale saanud ette kujutada, et ta on keegi muu kui jumal, kellel pole võrdset, kes on kõigest kõrgemal? Sebastiani elu tõestas iga päev, et ta on rohkem väärt, kui kõik teised. Rahast on lihtsam aru saada, kui filosoofilisest väljamõeldisest inimese absoluutse väärtuse kohta.“

Eks see ole igavene küsimus, kas ebainimeseks ja psühhopaadiks sünnitakse või kasvatakse. „Vesiliiv“ pakub välja kui mitte tõe, siis vähemalt ühe versiooni. Kusjuures aeglaselt, ent järjekindlalt langev puu murrab nii mõnegi nõrgema kõrvalseisja. Tugevamad hävivad tormis.

Ega vist paremini saagi öelda, kui ütleb tekst raamatu tagakaanel: „Kes tegi midagi valesti või jättis tegemata? Kuidas on võimalik, et suhtest saab lõks ja need, kes peaksid hoolima, pööravad pilgu kõrvale? See on nüansirikas lugu armastusest ja reetmisest, süüst ja õiglusest, pealtnäha ilusa muretu nooruse pahupoolest, hoolimatusest ja kurbade tagajärgedega jaanalinnumängust.“
Õigupoolest peaks raamat olema nii õpilastele kui vanematele kohustuslik kirjandus, ent kuivõrd tänapäeva noorus ja vanadus enam lugeda viitsivad.