Repro

Maailm pole üllatuste eest kaitstud. Ühel kaunil päeval avaneb maarjamaalasel võimalus lugeda maakeeles... Kuuba krimikirjandust. Just nimel, seesama kommunistlik Kuuba eesotsas Fidel Castro ja kuulsate sigaritega, seal Kariibi mere kandis.

Naiivne oleks arvata, et krimkasid kirjutavad vaid rootslased ning ülejäänud maailm on statistid. Ent kui meie raamatulette vaadata, siis nõnda igatahes tundub. Õnneks on viimasel ajal heidetud pilk paremale ja vasemale ning leitud sealtki väärt kirjandust, aga kiigata ookeanitagustesse ladinariikidesse...

Suur kummardus kirjastusele Toledo, mis avardab meie maailmapilti, suhtugu kõrged kirjandusteadlased krimiromaanidesse, kuidas soovivad. Paar aastat tagasi ilmus siinmail Argentina krimka, Claudia Piñeiro „Betty Boop”, nüüd siis saame tutvuda Kuuba selleteemalise kirjandusega. Kusjuures mõlemal puhul tuleb tunnistada, et tegu on väärtkirjanduse, mitte sendise romaaniga.

Suurepärane on seegi, et „Laitmatu minevik” pärineb aastast 2000, kui sotsialism oli Kuubal täies hoos, aidates tunnetada toonaseid aegu, millest meil – vähemalt vanemal põlvkonnal – ehk rohkem aimu leigub. Kariibi sotsialism või ladinaameerikalik Nõukogude Liit, kui nii võib öelda. Ent tegelikult...

Fidel võis rusikaga vehkida ja kiruda Ameerikat, kui valjult tahtis, Kuuba jäi Kuubaks. Rahvale läks korda kõik see, mis minevikus ja arvatavasti ka tulevikus. Pesapall. Hemingway. Sigarid. Rumm. Raju ööpäevaringne seks. Kariibi toit. Laiade puusade ja pruntis huultega naised.

Ja inimlikkus ning väärikus. Politseileitnand Mario Conde – Krahv – on kõike seda, mida me ühelt võimukandjalt ootame, vaatamata tema nõrkustele. Ikka juhtub, et ta rängas pohmellis telefonikõne peale ärkama peab – pidu Etioopia sõjas (vanem põlvkond mäletab) ratastooli jäänud sõbra Kõrendi juures läheb pikale. Helistajaks on ülemus, Vanamees, kes annab teada, et tööstusministeeriumi üks bossidest Rafael Morin on kadunud.

Krahv tunneb Morinit. Eliitkooli päevilt. Kirglik kommunist, kes seadis juba noorena eesmärgiks karjääri teha. Ideaalkodanik. Mees, kes sai endale Tamara – unelmate naise, kes heideti balletirühmast liigsuure tagaosa (see on ju voorus, mitte pahe!) tõttu välja ja kellesse kõik keskkoolipoisid armunud olid.

Eneselegi arusaamatul kombel politseinikuks saanud sügav kirjandushuviline Krahv hakkab keset eraeluprobleeme, viski- ja rummilonkse, tõhusaid söömaaegu, pesapallimänge, minevikuvaateid ning üksindust tasapisi ideaal-Morini tegelikkust lahti harutama.

Ei leidu ses raamatus sotsialistlikku entusiasmi nagu nõukogudeaegsetes miilitsaid ülistavais krimkades, vaid ehedat kuubalikkust algusest lõpuni. Riigikord ei suuda muuta rahvuse olemust. Ega ka inimese olemust. Võid küll elada sotsialismis, kus kõik on võrdsed, aga ikka tahad olla teistest võrdsem vaatamata oma laitmatule minevikule.