Repro

Kui raamatu esikaanele on täpsustuseks kirjutatud: psühholoogiline põnevik, siis selge, tegu peaks olema mõni aasta tagasi Gillian Flynni romaaniga „Kadunud” alanud krimikirjandusstiiliga, kus kulgevad samade tegelaste kaks paralleelset lugu, millest üks toimub praegu ning teine toimus enne. Ja minevik saab oleviku viimastel lehekülgedel kätte.

Kusjuures nii ongi, „Ära sule silmi” on oleviku-mineviku põnevik. Kaksikud õed. Robin ja Sarah. Kumbki elab oma elu. Robin mattub foobiatesse ega lahku majast. Sarah lahkub, aga mitte omal soovil – mees kihutab ta välja, loetledes ükshaaval põhjusi: kadedus, valed... Maha jääb laps... See on nüüd.

Aga enne... Kui oled kaasaegset, reaalset maailma kõrvalt jälginud, siis saad aru, et me hakkame ennast tasapisi kaotama. Traditsioonid, mis ühiskonda koos hoidsid ja kindlustunde andsid, on lõhutud. Perekond on muutunud tavapärasest – isa, ema, lapsed – põrgulikult segasemaks. Ehk siis: tere tulemast kärgpered.

Tänapäeval peab inimesel olema mõnus. Kõikjal: koolis, tööl, kodus. Kohustusi justkui eksisteeriks. Õppida peab olema mõnus – ei mingit pingutust ega enesesundi – töötada, elada... Lapsed, need on peres teisejärgulised, peaasi, et vanematel oleks lahe ja seks klapiks.

Ühesõnaga... Kui pereisa tonksutab naabrinaist ja pereema suksutab naabrimehega – nagu risttolmlemine – siis milline on lahendus? Kaasajal on selge, pered tuleb ära lõhkuda ja lapsed omavahel ära jagada arvestamata nende soove. Et meil on nõnda hea, küll maimukesed ära harjuvad.
Aga lapsed on õrnad, kipuvad katki minema, ent keda see huvitab. Vaba maailm ju, igaüks vastutab – kui vastutab – iseenda eest.

„Ära sule silmi” on ühtviisi nii thriller, draama kui hoiatusromaan: mis võib juhtuda siis, kui me liiga enesekeskseks muutume. Paraku on vähe lootust, et tänu ühele raamatule maailmas midagi muutub.