RAAMATUBLOGI: Lootustunne, mis balansseerib hingerahu ja pelutava ohu piiril
Mõnikord on inimesel vaja suurest ilmast põgeneda ja peituda üksikusse maakohta, kus saaks suhtelises rahus haavu lakkuda. Näiteks telesaatejuhil Allis Hagtornil, kes satub seksiskandaali, sest teeb pattu kanali juhiga. Elu on muserdunud ja see tuleks varjulises kohas kokku lappida.
Varjuline koht leidub fjordiäärses majas, kus elab samasugune õnnetu hing – tsivilisatsioonist ja suhtlusest kõrvale hoiduv meesterahvas, kes nõuab Alliselt vaid kolm lihtsa söögi valmistamist päevas ning aia korrashoidu.
Nii üht kui teist varjab salapära, ent kui kaks erinevast soost sümpaatset inimest pikemat aega ühe katuse all elavad, hakkab nende vahel ikka särisema.
Allis proovib kild-killu haaval lahti muukida, miks on mees valinud erakuelu ja õige pea hakkab udu hajuma. Ainult et kas pilt, mis nähtavale ilmub on ikka tegelikkus või miraaž?
Nagu raamatut tutvustavas tekstis kirjas väga täpselt, mida „Linnukohus” endas kätkeb: „Kriipiv süüdimõistetuse õhkkond ei lase lugejatel ette aimata üllatavat lahendust, mis möödunud pattute lepitusega kaasneb.Agnes Ravatn loob oma romaanis oskuslikult lootustunde, mis balansseerib hingerahu ja pelutava ohu piiril, mõjudes vahel lausa narkootiliselt.
Kummitav ja võimas „Linnukohus“ on pingeline peenelt kirjutatud psühholoogiline triller, mis tugineb šokeerivale, dramaatiliselt pingestatud mõttemängule. Kaunilt komponeeritud romaan pakub lisaks poeetilisele keelele psühholoogilist põnevust ja on läbi põimunud muinaspõhja mütoloogiaga.”
Ja just nii ongi.
