RAAMATUBLOGI: Lummav kriminaalne külaline Argentinast
Kui mõnd roimaraamatut saab pidada lummavaks, siis ¬Claudia Piñeiro „Betty Boop” seda on.
Täiesti uskumatu, et keset päist päeva tuleb külla Argentina krimka. Ja see on hunnitu. Kusjuures Betty Boopi puhul ei käi jutt tollest Ameerika kolmekümnendate koomiksi-multika tšikist, vaid kirjanduslikust Argentiina (aja)kirjanikust Nurit Iscarist, kel on lihtsalt kummaline hüüdnimi.
Kui sisu kokku võta, on krimiromaan tavatu, et mitte öelda enamat. Politsei on mängus ainult episoodilises kõrvalosas, peategelasi etendavad ajakirjanikud ja kirjanik – too Betty Boop –, kellel palutakse paberile panna ettekujutus kuritööst, kus keegi on rikkal ja väärikal mehel kõri läbi lõiganud.
Väärtkrimka „Betty Boop” on lugemisvara intelligentsele krimikirjanduse huvilisele, kuid kohustuslik ajakirjanikule – ja seda mitmel põhjusel.
Esiteks saab teada ajakirjanduse põhitõe: internet võib olla usk, kuid mitte jumal, aga õige artikkel sünnib inimestega vahetult suheldes.
Teiseks, nagu ütleb kogenud kirjatsura: „Kui sa tahad heaks ajakirjanikuks saada, pead lugema ilukirjandust. Ei leidu täna ega ole leidunud ka varem head ajakirjanikku, kes ei ole olnud hea lugeja, võin sulle kinnitada.”
Kolmandaks, ja seda peaksid jälgima kõik, kes kirjutavad – milline vaimustav tekst ja stiil! Sõnu saab ritta laduda ka meile tavapäratul moel. (Aja)kirjanduse üks reegleid ütleb: pärast viit-kuut-seitset rida tuleb alustada uuelt lõigult, muidu väsib lugeja ära. Tühjagi! Kaks ja pool lehekülge ilma taandreata ning jutumärkideta dialoogid – reeglitevastane, kuid hurmav.
Neljandaks: kes need tekstipostid vastu peab ja naudingu saab (ja tõesti saab!), võib end pidada tõsilugejaks või tõsiajakirjanikuks.
Viiendaks. Huvitav on heita pilk Argentina ellu, kuid tuleb tunnistada, et meie ajakirjanikud peaksid silmad maha lööma – kes on viimasel ajal torumeheks ümberriietatuna lahkamiskambris käinud, et välja uurida mõrva põhjus?
Nagu öeldud, on „Betty Boop” tavapäratu, ent suurepärane. Jah, mõrvar selgub, ent Argentinas ei kulge asjad euroopalikult.
Lõpetuseks üks elutarkus. (Kui saad lugedes ühegi õpetuse, pole päev kasutult möödunud.) Seekord torkas silma kaunis tõdemus: „Igaühel on õigus mõnikord sitasti käituda.“
Just! Meil pole mõtet end süüdistada, kui asjad on läinud naa, mitte nii. Me pole täiuslikud ning eksimine, nagu öeldakse, on inimlik. Kui läheb sitasti, siis mõnikord oleme selle õiguse välja teeninud. Eks ju? Sel sitastiminekul pole romaaniga suuresti pistmist, lihtsalt üks elutõde juures.
