Uinu, pajuurvake. Repro

Politseiuurijate Tom Stiltoni ja Olivia Rönningi sarja neljas raamat peegeldab taas ebainimlikku maailma, kus jumal on raha ning inimelul väärtus puudub.

„Uinu pajuurvake” – see on algus ühest laste unelaulust – on sotsiaalkriminaalne nordic noir, mis viskab üles kahtlusi, miks lapsi tapetakse. Aasta 2015, Euroopat tabab pagulaste tulv, perekonnad mustalt mandrilt jõuavad kõikjale ja Rootsi pakub varmalt abi. Ainult et tulvaga toime tulla pole kuigivõrd lihtne, vabatahtlikudki rügavad palehigis, võttes seejuures tulijaid oma koju kostile.

Ka politseiuurija Rönning ja pärast aastatepikkust paadialuse elu endise ameti juurde pöördunud Stilton panevad pagulaste aitamisel õla alla. Ent kui leitakse surnuna väike poiss, põgenik, kel puudu siseelundid, ja õige varsti veel kaks sarnast laipa, saab nende tähtsaimaks ülesandeks leida mõrvar(id).

Taaskord, nagu krimkade puhul ikka, ei saa enamat rääkida. Ehk vaid nõnda palju, et raamatus tõdetakse räige kuritegevuse olemasolu Rootsis, kuid süü lükatakse võõraste – antud juhul Rumeenia – õlgadele. Pärispatt tuleb sealt, ida poolt, rootslased on poolpatused.

Cilla ja Rolf Börjlind on justkui Rootsi krimkade massi ära kadunud ega paista silma. Nende raamatud, tõsi, poodiumile ei pretendeeri, kuid on tipule väga lähedal.

Enamasti võiks krimikirjanik suuta 320 – 360 leheküljega loo ära jutustada (enamus actionraamatuid nõnda paksud just ongi), sest muidu läheb liigseks kummivenitamiseks. Vaid üksikutel staaridel – Lars Kepleril, Robert Ludlumil, Jo Nesbøl, Stieg Larssonil – on lugeja luba tekstiga pikemaks minna. Börjlindid seda luba pole küll saanud, ent sada liigset lehekülge ei häiri. On tunda, et nende põhitöö on filmidele- ja seriaalidele stsenaariumide kirjutamine, sest nende tekst on voolav ja algusest lõpuni piisavalt pingeline ning pikemaid pause ei teki. Seega igati tõhus lugemine.